Skip to content →

Andekatele sobiks teadmistepõhine klassisüsteem


Carel Kuusk, Tallinna reaalkool


TÜ teaduskooli noortefoorumil pidasin ma klassikaaslase Kaarel Hänniga ettekande „Mis takistab andekate noorte kiiret tippujõudmist?“ Minu arvates on põhiliseks takistuseks see, et tänane kool ei toeta piisaval määral õpilase huvide arendamist. Järgnevalt kirjeldan omapoolset lahendust sellele probleemile, mille ma ka ettekandes välja pakkusin.

Vasakult Kaarel Hänni ja Carel Kuusk, foto Andres Tennus

Tänases koolis on õpilased jaotatud klassidesse vanusepõhiselt ning ka tasemetevaheliselt edenemine käib koolis veedetud aastate põhjal ning muid erisusi peaaegu ei eksisteeri. Selline süsteem ei võta arvesse õpilase annet, huve, töökust ja õppimise kiirust. Püüan pakkuda koolile mudeli, mis arvestab paremini õpilaste individuaalselt vajadustega, nimetan seda teadmistepõhiseks klassisüsteemiks.

Pakutud lahenduse keskseks ideeks on õppeainete õpetamine tasemete järgi. Kuigi ka praeguses süsteemis toimub õppimine mingil määral tasemete järgi, siis erinevalt tänasest olukorrast poleks õppe tase määratud nii rangelt õpilase vanusega.

Õpilaste n-ö baastase võib siiski olla seotud vanusega, et garanteerida miinimumprogrammi läbimine (sisu poolest võib nõutav miinimum olla sarnane praeguse õppekava lihtsustatud variandiga). Kuid õpilastel võiks olla võimalus tõusta kõrgematele tasemetele neile huvi pakkuvates ainetes.

Teadmistepõhises haridussüsteemis käivad õpilased eri ainetes eri tasemetes ehk puuduks kindel klassikoosseis. Tasemetevaheline liikumine toimuks regulaarselt toimuvate testide abil, kusjuures õpilasel on võimalik võtta järgmise taseme test, et liikuda vastavas aines aasta võrra edasi.

Tunniplaanide koostamisel saaks mitme õpetaja olemasolul mängida  ühe aine eri tasemete tundide samale kellaajale asetamisega – nt kõik eesti keele tunnid algavad iga päev kell 9 -, mistõttu oleks võimalik poole aasta pealt vahetada kergem tase raskema vastu ühes aines (jäädes teistes ainetes samale tasemele).

See süsteem eeldab, et õpetajad annavad õpilastele rohkem vabadust ning võrreldes praeguse süsteemiga oleks rõhk pigem suunatud individuaalselt või rühmades toimuvale teemaga seonduvate harivate miniprojektide tegemisele ja arutelude läbiviimisele. Seega oleks õpetaja roll pigem juhendajalik, õpilase tegevust ja õppimist suunav, mitte aktiivselt infot edastav.

Miks selline süsteem hea oleks? Ennekõike, kuna see võimaldaks  õpilasel keskenduda teda huvitavatele ainetele ning minimeerida pingutust neis ainetes, mille vastu õpilasel huvi pole või milles ta enda jaoks perspektiivi ei näe.

Samal ajal on kõigile õpilastele tagatud baasteadmised igas olulisemas aines (millised ained on olulised on juba teine küsimus). Erinevalt haridussüsteemidest, mis eeldavad varajast spetsialiseerumist, võimaldab antud lahendus hilisemate huvide avaldumisel nendega tegelema asuda – liikudes õppes baastasemelt kõrgematele tasemetele.

See peaks tagama, et õpilase huvid saaksid võrreldes tänase kooliga paremini väljaarendatud ja võimalik, et selliselt spetsialiseerunud isikud suudavad hiljem ka anda suurema panuse majandus- ja ühiskonnaellu.

Mõistagi pole see idee viimase vindini väljaarendatud, siin on palju küsimusi, mis vajavad edasist mõtlemist, kasvõi tunniplaani ja omavahel sobivate ainekavade koostamise ning sellise mudeli väikestele koolidele rakendamise osas. Samuti eeldaks selline süsteem õpetamisel rõhuasetuse muutust loengutelt individuaalsemale ja projektipõhisele õppele (mille kohta on positiivsete tulemustega eksperimente tehtud). Kuid üldjoontes ei tohiks minu pakutud lahenduse rakendamine kuuluda Eesti jaoks ebapraktilise utoopia valdkonda.

Vaata ka:

Eesti kooli suurim läbikukkumine: loengud

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga