Skip to content →

Euroopa ühtsust toidavad kriisid ja rahvuslikud huvid


Marek Järvik, arendus- ja koostöö peaspetsialist


Euroopa Komisjon prognoosib käesolevaks aastaks suurt majanduslangust Euroopa Liidus (EL), enam kannatavad selles Vahemereäärsed riigid. Majanduslik pinge on toonud lauale tüliõuna Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikide vahel. Kas koroona murrab Euroopa ühtsuse? Tartu Ülikooli ajaloodotsent Kaarel Piirimäe aitab intervjuus vaadata ajalukku, et mõista EL-i tulevikku.  

Kaarel Piirimäe, kas on võimalik, et Covid-19 kriis toob kaasa Euroopa ühtsuse nõrgenemise ning rahvusriikide tähtsuse kasvu?
Et vastata sellele küsimusele tuleb minna tagasi EL-i algusaegadesse. Sageli on arvatud, et Euroopa Liidule pani aluse paar ettenägelikku visionääri nagu Robert Schuman ja Jean Monnet. Tegelikkus on keerulisem. Vaatame II maailmasõjajärgsesse Euroopasse, kus usuti, et rasketööstus on kogu majanduse aluseks. Rasketööstuseks vajati aga sütt ja terast. Euroopa suurriikidest oli Prantsusmaal terast, Saksamaal aga sütt. Sõja võitjana ei saanud Prantsusmaa põlvilisurutud Saksamaalt tugevama õigusega sütt võtta, sest Lääne-Euroopas dikteeris mängu USA. Ameeriklastel oli vaja Saksa majandus jalule aidata, et seista vastu Nõukogude Liidu kommunismiohule. Seega survestas USA eurooplasi koostööle. Üheks hoovaks oli 1947. aastal Marshalli plaaniga Lääne-Euroopale antud mahukas majandusabi, mille saamise eelduseks oli, et eurooplased ei mõtle rahvuslikele erahuvidele, vaid vaatavad Euroopat tervikuna. Sellest pinnasest võrsuski 1951. aastal rahvusülene Euroopa Söe- ja Teraseühendus.

Saan aru, et esimest korda maailma ajaloos olid kaks suurriiki nõus andma kahe äärmiselt olulise valdkonna juhtimise rahvusülese ametkonna kätte, mida nad otseselt ei kontrollinud. Mis sellega muutus?
Tegu oli tähtsa sammuga rahu suunas, sest kuidas sa hakkad relvastuma ja sõjaks valmistuma, kui sa ei saa suunata oma terasetoodangut püsside ja tankide tootmisse.

Kas me võime järeldada, et Euroopa integratsioonile ei pannud aluste mitte föderalistid-visionäärid, vaid rahvuslikest huvidest lähtuvad poliitikud?
Jah. Kriitikud ütlevad sageli, et EL-i puuduseks on, et see on liikmesriikide huvide vähim ühisnimetaja. Minu hinnangul on see hoopis tugevus: kõigil ühenduse liikmeil on sellest midagi võita. EL on andnud rahvusriikidele kaalu, sest üksi olles oleksid nad liiga väiksed, et rahvusvaheliselt oma eesmärke saavutada.

Kui riikide pragmaatilised huvid hoiavad Euroopat koos, kas selle pinnalt võime hoopis eeldada, et kriisid hoogustavad integratsiooni?
Siinkohal on paslik meenutada EL-i alusepanija Jean Monnet’ sõnu: „Euroopa sepistatakse kriisides, Euroopa on neis kriisides leiutatud lahenduste summa“. Sellega nõustub tagantjärele enamus ajaloolasi. Mina asendaks “kriisi“ sõnaga „proovikivi“, sest „kriis“ jätab mulje, et Euroopa projekti ähvardab pidev surmaoht. Tegelikult see nii ei ole. Heites pilgu minevikku, näeme, et Euroopa suurteks proovikivideks on olnud kaks maailmasõda, impeeriumide lagunemine aga ka kommunismioht, mis panid aluse Euroopa integratsiooni esimesele lainele. Ühinemist vedasid rahvusriigid, kes said aru, et nende piirid on liiga kitsad, et võimaldada piisavat majanduskasvu ja heaolu. Sellelt pinnalt sündis riikidevahelist kaubavahetust hõlbustav Euroopa majandusühendus, mis tõi kaasa maailma ajaloos enneolematu majanduskasvu: 1950 kuni 1973 paisus Lääne-Euroopa majandus 300%.

Teame, et igale majanduskasvule järgneb langus ja mured, mis panevad kõiges siiani toiminus kahtlema.
Õige. 1980ndateks aastateks oli majanduskasv peatunud. Lisaks sellele valmistasid peavalu nii kõrge tööpuudus kui ka inflatsioon. Euroopa oli taas katsumuste ees. Seekordseks mureks oli mahajäämus teaduse ja tehnika arengus. Euroopal ei olnud ühist teaduse ja tehnika arendust. Riiklikud kompaniid olid liiga väikesed, et konkureerida globaliseerunud majanduses suurte USA ja Jaapani korporatsioonidega. Peale selle toimus suur ajude väljavool USAsse.

Kuidas Euroopa reageeris?
Probleemi põhjusest said esimesena aru Euroopa suured ettevõtted. Euroopa probleemiks oli tööjõu vähene liikuvus, kõrged maksud ja palgad. 1980ndate aastate keskpaigaks said ka poliitikud aru, et rahvusriigid üksi ei suuda probleemi lahendada ning vaja on üleeuroopalist vastust. Alates 1986. aasta Euroopa aktist algas palavikuline Euroopa integreerimine. Kaotati viimased piirangud Euroopa sisepiiridel ja loodi tõeline ühisturg. Koos Schengeni leppega tõi see kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumise. Euroopa muutus ise globaliseerumise veduriks. Võrreldes USA ja Hiinaga on Euroopa praegu sõltuvam maailmamajandusest, globaalsetest tarneahelatest.

Mis saab edasi?
Ma arvan, et Covid-19 kriis ei ole tegelikult kuigi tõsine. Olgugi, et epideemia risk püsib, tõmmatakse kapitalismimootor peagi käima. Selleks on hästi õpitud nii 1930ndate aastate kui 2008. aasta järgsete majanduskriiside vigadest. Ent ma olen nõus suursaadik Marten Kokaga, kes ütleb, et me ei peaks majanduse taastamise tuhinas viskama üle parda Euroopa Liidu rohelepet. Roheleppes on peidus lahendus meie järgmisele suurele proovikivile, milleks on kliima soojenemine.

6. mail pidas Kaarel Piirimäe gümnaasiumiõpilastele vebinari vormis ajalootunni teemal „Euroopa ühendamine ja globaalsed kriisid.“ Loeng on järelvaadatav aadressilt
https://www.youtube.com/watch?v=oOUsNZxxzt8.

 

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga