Skip to content →

Kaks ja pool kooli ning sooline lõhe informaatikaolümpiaadil


Priit Pärnapuu, parnapuu@teadusfilosoofia.ee


Lähenemas on selle aasta informaatikaolümpiaadi lõppvoor. Otsisin välja varasemad tulemused alates 2000/2001. õppeaastast ja tegin veidi statistikat. Tulemuste mõtestamiseks võtsin ühendust informaatikaolümpiaadidel silmapaistvate koolide ja (endiste) õpilastega. Peamiste leidudena jäävad silma:

☞ Eestis on vaid üksikud koolid, kust tuleb järjepidevalt palju ja edukaid osalejaid.

☞ Valitseb märkimisväärne sooline lõhe.

☞ Eelnevatel aastatel silmapaistnud osalejatel läheb muljetavaldavalt hästi.

 

ANDMED

See oli küll aeganõudev, kuid avalikust Tartu Ülikooli teaduskooli kodulehelt ja registreerimist eeldava teaduskooli listist on võimalik leida ja analüüsitavaks teha informaatikaolümpiaadi tulemused. Eks oleks saanud kaugemalegi minna, kuid ma piirdusin selle sajandiga ehk õppeaastad 2000/2001 kuni 2016/2017.

Aastate jooksul on olümpiaad püsinud võrdlemisi muutumatu: varasemate aegade kaheks tasemeks jagunemise (nooremad/ vanemad) asemele on tulnud kolmeks jagunemine (põhikool/ gümnaasium/ edasijõudnud) ning „koolivoorust“ on loobutud (pilt 1). Analüüsisin kõiki tasemeid ja voore. Mingeid rahvusvahelisi võistlusi ei kaasanud. Kuigi lõppvoor on kaalukam kui eelvoor ja edasijõudnute tase on kaalukam kui põhikooli tase, ei teinud ma erinevatel voorudel ega tasemetel mingit vahet.

Pilt 1. Informaatikaolümpiaadide voorud ja tasemed aastate kaupa. (Roheline = voor toimus; NUMBER = tasemete arv)

Protokollides on esitatud andmed osaleja nime, kooli, klassi, punktisumma ja saavutatud koha kohta. Huvitaval kombel õpetaja või juhendaja nime ei ole olnud kombeks ühelgi aastal mainida. Ehkki osad andmed tuli tuletada teiste aastate või voorude abil, suuremaid lünki andmetesse ei jäänud (vaid kuuel juhul jäi kool tuvastamata ning kümnel juhul klass). Protokollidesse on kantud üksnes need osalejad, kes on saanud nullist erineva skoori. Informaatikaolümpiaadil on väljaspool arvestust lubatud osaleda ka näiteks üliõpilastel; kõik sellised kõrvalised osalejad eemaldasin edasisest analüüsist. Kõigi aastate, voorude ja tasemete peale kokku tuli 2913 kirjet. Kirjete jagunemine aastate lõike on esitatud pildil 2. Aastate jooksul on informaatikaolümpiaadil osalenud ja saanud vähemalt ühes voorus nullist suurema skoori 734 õpilast. Aastate lõikes on õpilaste arv esitatud pildil 3.

Pilt 2. Informaatikaolümpiaadi protokollide kirjeid erinevate tasemete ja voorude peale kokku aastate lõikes

Pilt 3. Aastate kaupa õpilaste arv, kes on osalenud vähemalt ühes voorus ja saanud nullist suurema skoori

Viimasele neljale aastale iseloomulik osalejate arvu järsk kasv on tingitud Tallinna Reaalkooli praktikast teha olümpiaadist kohustuslik õppetöö osa (vt. täpsemalt edasist teksti). Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi informaatika õpetaja Anneli Mägi hinnangul saab rääkida osalejate arvu vähenemisest. Põhjuseid tuleb otsida robootika võidukäigust: “Viimastel aastatel on huvi olümpiaadi vastu vähenenud, sest ennast programmeerijana saab realiseerida laiemalt. Näiteks on viimastel aastatel Robotex valitud olümpiaadi asemel.”

.

SILMAPAISTVAD OSALEJAD

Osalemine on üks asi, edukas olemine on teine. Järgnevalt on edukust mõõdetud kahel moel. Esimene edukuse mõõt on koht – traditsiooniliselt väärtustatakse kolme parimat. Kohtade abil edukuse mõõtmine on siiski probleemne: nii mõnelgi aastal on mõnes voorus või tasemel sedavõrd vähe osalejaid, et kolme hulka tulevad enam-vähem kõik ja seda ka väga üksikute punktidega. Teine võimalus edukust mõõta on võtta parim tulemus ja kõik need tulemused, mis ei jää parimast kuigi kaugele. Nii mõnelgi aastal on punktivahed väikesed ning kolmandast kohast jäänud lahutama vaid mõni punkt. Selles teises tähenduses lugesin edukaks kõik need, kes said vähemalt 65% võitja punktisummast.

Pildil 4 on nimetatud 17 kõige silmapaistvamat osalejat. Kuna soolisest lõhest tuleb edaspidi juttu, siis on lisatud ka kahe kõige silmapaistvama tüdruku saavutused. Täpsuse huvides tuleks Mihkel Kree ja Martin Pettai saavutustele juurde lisada nende varasemad tulemused aastatest, mida siinkohal ei ole uuritud. Endine konkurent Mihkel Kree, kellest tänaseks on saanud TÜ teaduskooli direktor ning Targo Tennisberg, kes on informaatikaolümpiaadi žurii esimees, peavad Martin Pettaid koguni läbi aegade kõige edukamaks informaatikaolümpiaadil osalejaks. Seda hinnangut kinnitab ka rahvusvahelise informaatikaolümpiaadi statistika [Viide]. Samamoodi ei ole pilt korrektne Toomas Tennisbergi ja Rao Zvorovski puhul, kes on praegu veel gümnasistid ja kellelt on senistele saavutustele lisa oodata; eriti Toomas Tennisbergi puhul, keda ootab veel koguni kaks olümpiaadiaastat ees.

Pilt 4. Informaatikaolümpiaadil aastate jooksul kõige enam silma paistnud õpilased

Uuritud aastate informaatikaolümpiaadide kõige edukamaks saab pidada Jaagup Repäni, kes Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilasena oli kõigil kolmel aastal nii eelvoorus kui lõppvoorus edasijõudnute tasemel kahe parima hulgas. Ülikoolis õppimiseks valis Jaagup füüsika, mille olümpiaadidel ta ka oli vägagi edukas. Bakalaureusekraad on tal Tartu Ülikoolist ning magistritaseme läbimine on tal hetkel käsil Taani Tehnikaülikoolis. Informaatikaga tegelemise kohta tänasel päeval ütleb Jaagup Repän: „Programmeerimisega tegelen hobikorras ning füüsikas on ka seda päris tihti vaja.“ Jaagup Repäni erinevatel olümpiaadidel osalemise kohta saab lugeda Hugo Treffneri Gümnaasiumi koolilehe Eliisa Ülevainu kirjutatud persooniloost “Jaagup Repäni kõigutamatud kulgemised“.

Tüdrukutest kõige edukamaks on Sandra Schumann, kes Tallinna Reaalkooli õpilasena sai 11. klaasis lõppvoorus edasijõudnute tasemel teise koha ning aasta hiljem võitis lahtise võistluse. Sandra on hetkel Harvardi Ülikooli neljanda aasta arvutiteaduste üliõpilane. „Õpingute kõrvalt olen tegelenud peamiselt kahe koolivälise tegevusega: olin Harvardi ja MITi ühise robotjalgpalliklubi üks presidentidest ja juba aastaid olen olnud assistendiks Harvardi sissejuhataval elektroonikakursusel. Hetkel olen ülikooli kõrvalt ka õpetamispraktikal ühes Bostoni kesklinna riigigümnaasiumis (public high school)“. TÜ teaduskooli blogis ilmub siinse postituse järelloona Sandra Schumanni kirjeldus Tallinna Reaalkooli edu põhjustest ja soolisest lõhest IT valdkonnas.

Tiina Turban on teine vähestest tüdrukutest, kes on informaatikaolümpiaadil silma paistnud. Ta sai Nõo Reaalgümnaasiumi 12. klassi õpilasena lõppvoorus vanemas vanuserühmas teise koha. Tiina Turbanil on tänaseks päevaks Tartu Ülikoolist informaatika erialalt magistrikraad. Õpingute sisse mahtus ka õpingud Norra Teaduse ja Tehnoloogia Ülikoolis ning praktika Facebookis. Edukas praktika tõi enda kaasa ka tööpakkumise ning alates 2014. aasta oktoobrist ongi Tiina elanud Californias ning töötanud Facebookis. Oma edu taga ta näeb otseselt ka informaatikaolümpiaadi. „Minuga võeti ühendust just rahvusvahelisel informaatikaolümpiaadil osalemise pinnalt. Olümpiaadid on üks viise kuidas CV voorust läbi saada Facebooki, Google’isse või teistesse Silicon Valley suurfirmadesse praktikale või tööle minekuks. Lisaks on koodimise intervjuud loomult sarnased olümpiaadidele.“ Tiina sõnul on lihtsaim viis suurfirmadesse tööle pääsemiseks ja Silicon Valley elu nägemiseks praktikakoht. „Soovitan soojalt kõigile informaatika karjääri kaalujatele vaeva näha ja see maailm ära näha.“ Eesti Päevalehes on ilmunud pikem lugu Tiina Turbani Facebookis praktikale pääsemisest ja olemisest: “Eestlanna kutsuti Facebooki praktikale“.

Päris mitmed edukad on alustanud väga varakult – juba seitsmendas klassis. See teeb kokku kuus aastat ning 15 ja rohkemgi erinevat võistlust. Küsisin praegustest õpilastest kõige edukama Toomas Tennisbergi käest, kes samuti alustas seitsmendas klassis, kuidas selline aastast aastasse osalemine muutumatu formaadi alusel mõjub motivatsioonile. Toomas Tennisbergi sõnul on olümpiaadi formaat piisavalt motiveeriv, et osaleda ka edaspidi. Tema sõnul tuleks olümpiaadi vaadata laiemas kontekstis, kus võistluse enda tähtsus on kõrvaline: „Ma kahtlustan, et teil on tekkinud väär arusaam olümpiaadist. Kuigi olümpiaadil osalejad tõepoolest võistlevad, on väljaspool võistlust olnud kõik alati väga sõbralikud ning abivalmid. Paljud minu tuttavad on mulle erinevatel olümpiaadidel küll “konkurendid”, kuid olümpiaadi me ei näe kui võidujooksu, et peab tingimata esimene olema, vaid kui sõbralikku jõu katsumist.“

.

SILMAPAISTVAD KOOLID

Üksikuid silmapaistvaid osalejaid on võimalik leida paljudest koolidest, kuid koole, mis on edukad aastast aastasse ja kust on tulnud ridamisi edukaid õpilasi, on vaid üksikud. Teistest eristuvad viis kooli: Tallinna Reaalkool, Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, Nõo Reaalgümnaasium, Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasium ja Viljandi C.R.Jakobsoni Gümnaasium. Pildil 5 on esitatud nende viie kooli edukust näitavad andmed. Neist viiest koolist on tulnud pea 2/3 olümpiaadil edu saavutanud õpilastest.

Pilt 5. Informaatikaolümpiaadi kõige edukamad koolid 2000/2001. – 2016/2017. õppeaastal

Kui vaadata viimast viite aastat (2012/2013 – 2016/2017) on edukate koolide hulk muutunud veelgi kitsamaks (pilt 6). Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasium ja Viljandi C.R.Jakobsoni Gümnaasium on pildilt sootuks kadunud, Nõo Reaalgümnaasiumi edu on jäänud tagasihoidlikuks, kuid seevastu Tallinna Reaalkoolist tulevad juba umbkaudu pooled informaatikaolümpiaadil silmapaistvatest õpilastest.

Pilt 6. Informaatikaolümpiaadi kõige edukamad koolid viimasel viiel aastal (2012/2013. – 2016/2017. õppeaastad)

Palusin koolide edu ja ebaedu mõtestada nii (endistel) õpilastel kui ka koolidel (õpetajatel).

Informaatikaolümpiaadil silmapaistvad õpilased kipuvad tulema üksikutest koolidest, kusjuures koolide ring kipub jääma aina väiksemaks. Miks edukad õpilased tulevad just nendest viiest (kolmest) koolist, aga mitte teistest?

Võiks eeldada, et informaatikaolümpiaadil aastast aastasse edu saavutamise taga on vastav õppesuund ja head õpetajad, kuid asjaosalised ise sellega nõustuma ei kipu. Informaatikaolümpiaadi tase on kooliprogrammist sedavõrd palju üle, et koolitunnis edukas olemine ei tähenda veel, et suudetakse ka olümpiaadil silma paista. Üheksanda klassi õpilasena edasijõudnute tasemel eelvoorus esimeseks ning lõppvoorus kolmandaks tulnud Toomas Tennisbergi (Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, 10. klass) sõnul „Kui inimene juba oskab informaatikat, ei ole tal selles valdkonnas HTG-s midagi juurde õppida.“ Tartu Ülikoolis informaatikat õppiv Simmo Saan, kes Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilasena oli nii 10. kui ka 12. klassis lõppvoorus edasijõudnute tasemel informaatikaolümpiaadi võitja, annab sama hinnangu: “Valdav osa IT-alastest teadmistest saab huviline iseseisva õppimise käigus internetist mitte koolist; viimane annab parimal juhul lihtsa sissejuhatuse informaatikasse.” Tallinna Reaalkooli informaatikaõpetaja Jaagup Kippar ka ei usu õpetaja või informaatikatunni olemasolu määravasse tähtsusesse: „Vähemalt kolmandik tugevamast kolmandikust oleks enam-vähem samas seisus ja tugevad ka siis, kui Reaalkool eraldi üldse programmeerimise õpetamisega ei tegeleks. Mõnedki tugevamad aegade jooksul ei olegi IT (valik)kursust võtnud.“

Lisaks koolitunni ja olümpiaadi tasemete erinemisele, on ka nende formaat erinev: tuleb suuta pingelises võistlusolukorras piiratud aja jooksul endast maksimum anda; see ei ole ühegi informaatikatunni õpiväljund. Jaagup Kippar, kes on oma õpilastel laseb tasetöö asemel osaleda informaatika lahtistel võistlustel ja eelvoorus, kirjutab: „Igal aastal on võistlustel osalejate seas ka üllatajaid – inimesi, kel klassis programmide kirjutamine suhteliselt vaevaliselt läheb, kuid kes võistlusolukorras mõnestki pealtnäha tugevamast klassikaaslasest stabiilselt paremini hakkama saavad.“

Nii õpilased kui õpetajad näevad edu võtmena pigem lõputut ringi, kus edu hakkab taastootma uut edu. Kooli maine ja pakutavad hüved toovad õppima andekad õpilased. Lähedaste huvidega andekad õpilased suudavad üksteist suurepäraselt toetada ja motiveerida. Tulemuseks on edu. Edu tõstab veelgi kooli mainet ning ring hakkab otsast peale. Jaagup Repän, kes Rõngu Keskkoolist tuli Hugo Treffneri Gümnaasiumi 10. klassi, selgitas edu järgnevalt: „Tagantjärele vaadates oli minu otsus Treffnerisse minna ainuõige, sest seal olid huvitatud ja akadeemiliselt võimekad kaasõpilased (kontrast minu põhikoolikogemusega on märgatav), päris mitu erakordset õpetajat, lai valikainete valik, väga meeldiv õppekeskkond (sellele aitas kaasa ka ainult gümnaasium olemine), hästi korraldatud õpe (perioodõpe eraldi arvestuste nädalaga) ning hea asukoht (kuna olen Lõuna-Eestist, siis Tartu on selgelt parem valik kui Tallinn). Uusi võimekaid õpilasi meelitabki koolide hea reputatsioon.“ Repäni koolivend Simmo Saan, kes samuti tuli teisest koolist, esitab vägasi sarnase kirjelduse: “Õpilased suunduvad koolidesse, kus on rohkelt teisigi sarnaste huvialadega õpilasi ja õpetajad, kellel on rohkem kogemusi ja tahtmist olümpiaadidega tegeleda. Selline koondumine tekitab võistlusmomendi, mis motiveerib end veelgi rohkem arendama, aga ka koostöö, mis võimaldab üksteiselt õppida. Positiivne on see igas valdkonnas, kuid eriti IT-s, kus kõiksugu arengud on eriti kiired.” Kaasõpilaste tähtsust rõhutab ka Tallinna Reaalkooli informaatikaõpetaja Jaagup Kippar: „Informaatikas andekaid kipub põhikooli lõpul Reaalkooli tooma uskumus, et siin vastava alaga rohkem tegeldakse ning nende püüdlusi mõistetakse ja toetatakse. Sisulise poole pealt on aga mõneski lennus tegemist pigem omavahel suhtleva fanaatikute seltskonnaga, kes rahvusvaheliste võistluste ülesandeid lahendab ning TÜ teaduskooli koolitustel käib. Õpetaja rolliks on sageli pigem ära kuulamine, kaasa noogutamine ja vahel võimaldamine õpitust klassikaaslastele ettevalmistatud ajal ja kohas (tunnis) kokkuvõte teha.“ Hugo Treffneri Gümnaasiumis on samuti leitud moodus, kuidas varasemat edu ära kasutada uue edu taastootmiseks. Informaatikaõpetaja Anneli Mägi: “Edukamate juhendamiseks on appi tulnud enda kooli vilistlased, kes juhendavad olümpiaadikursust.”

Loe ka Sandra Schumanni kirjeldust Reaalkooli võimest õppima meelitada andekaid, kelle edu meelitab omakorda uusi andekaid ligi. Loe ka Nõo Reaalgümnaasiumi direktori Jaanus Järveoja selgitust oma kooli viimaste aastate tagasihoidlikele tulemustele, mis seab edukuse võtmeks siiski õpetaja.

Nõo Reaalgümnaasiumi õpilased on viimastel aastatel väga tagasihoidlikult esinenud. Edasijõudnute tasemel lõppvoorus oldi viimati 2011/2012. õppeaastal (Deiwin Sarjas, 5. koht). Lahtiste võistluste viimase kuue aasta parim on üheksas koht kaks aastat tagasi (Magnus Teekivi). Viimasel kolme aastal on kolme hulka tuldud vaid gümnaasiumi tasemel eelvoorus.

Hinnanguga, et Nõo Reaalgümnaasium on viimastel aastatel tagasihoidlikult esinenud informaatikaolümpiaadil, nõustub ka direktor Jaanus Järveoja: „Loomulikult oleme ka ise tulemuste langust kahetsusega märganud ja seda analüüsinud.“ Kui edukuse võti on kooli võime õppima ahvatleda võimekaid õpilasi, siis kooli ebaedu võti peaks olema sellise võime puudumine. Nõo Reaalgümnaasiumi direktori Jaanus Järveoja seletus oma kooli tagasihoidlikele tulemustele on siiski teine: „Hetke olukord kinnitab ilmekalt asjaolu, milles vahel kaheldakse. Nimelt seda, et heade tulemuste lahutamatu osa on õpetaja. Vahel on kuulda arvamust, et mis viga võimekate õpilastega häid tulemusi saada. Tegelikult on väga olulisel kohal ka juhendamine. 2013. aastal läks pensionile meie kooli kauaaegne arvutiõpetuse õpetaja Aarne Kivimäe ning noored õpetajad ei ole kogemuste pagasi väiksuse tõttu samaväärset taset suutnud hoida. Mis on ka igati mõistetav – ülikoolis saadakse baas, hea õpetaja kujuneb siiski praktilise tegevuse käigus aastatega. Eks selliseid põlvkondade vahetusest tingitud tagasilööke võib igas eluvaldkonnas näha ning anname endast parima arvutiõpetuse alaste tulemuste tõusuks lähiaastatel. Kõik eelnev ei ole etteheide noortele õpetajatele. See ei tee kedagi paremaks. Anname neile aega ja toetame neid!“

Kaks kooli – Viljandi C.R.Jakobsoni Gümnaasium ja Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasium -, mis on varem vägagi edukad olnud, on pildilt sootuks kadunud. Ahtme Gümnaasiumi viimane osaleja oli Viktor Karabut, kes 12. klassis sai 2008/2009. õppeaastal lõppvoorus vanemas vanuserühmas kolmanda koha. Jakobsoni Gümnaasiumi osalus informaatikaolümpiaadil lõpeb 2011/2012. õppeaastaga.

Aastal 2012 muutus C.R.Jakobsoni Gümnaasium põhikooliks ja peale seda ei ole sealt saanudki mõistetavatel põhjustel enam informaatikaolümpiaadi osalejaid tulla. Mitme gümnaasiumi peale loodi Viljandi Gümnaasium, kuid selle osalus ja edu informaatikaolümpiaadil on olnud tagasihoidlik. Ahtme Gümnaasium toimib jätkuvalt. Kirjutasin sealsele informaatikaõpetajale seoses informaatikaolümpiaadilt kadumisega, kuid vastust ei ole tulnud.

Tallinna Reaalkool on viimastel aastatel olnud erakordselt agar osalema informaatikaolümpiaadil. Kui varem on Reaalkooli õpilaste arv, kes olümpiaadil mõnes voorus vähemalt ühe punkti saanud, jäänud kolmekümne piiresse, siis viimasel neljal aastal on see pea kahekordistunud.

Reaalkooli informaatikaõpetaja Jaagup Kippari vastusest selgub, et informaatikaolümpiaadist on saanud õppetöö kohustuslik osa. „Sügissemestritel vaatasin, et mul pole mõtet teadmiste kontrolliks omaette kontrolltööd teha, vaid selle asemele panin juhtkonna nõusolekul tasemetööna ainekavasse sisse osalemise lahtistel võistlustel ning olümpiaadi eelvoorus. Ise ma paratamatult ei suuda nõnda värskeid ülesandeid ja sõltumatut kontrollimehhanismi pidevalt välja mõelda kui TÜ teaduskooli meeskond seda teeb. Ühtlasi annab see inimestele reaalsel võistlusel osalemise tunde ning tagantjärele pole eriti keegi selle üle pahandanud. Arutame pärast lahendused klassis läbi ning kui kellelgi võistlusel osalemine mingil põhjusel ebaõnnestus, siis vaatame tagantjärele koos, kuidas need näited tööle saab.“

*********

Vaevalt, et edukate koolide või edukate õpilaste vaatekohalt on põhjust kurta, et informaatikaolümpiaadil paistavad silma vaid üksikud koolid. Koolidele on see hea reklaam ning õpilastele võimalus õppida sarnaste huvidega võimekate kaaslaste seas. Ühiskonda tervikuna silmas pidades on selline koondumine siiski probleemne: programmeerimisoskustega õpilaste hulk jääb liiga väikeseks. Simmo Saani sõnadega: “Koolides, kus sellist informaatikahuviliste õpilaste koondumist pole, on üldine IT-huvi seetõttu madalam ja rõhuasetus informaatikal õppeainena on samuti väiksem ning kannatajaks on üleüldine IT-hariduse tase.” Jaagup Repän toob koguni välja, et kannatajaks ei ole pelgalt IT-valdkond: „Arvestades, kui oluline ja universaalselt (sh erinevates erialades) kasulik programmeerimine on, siis peaks selle õpetamine kindlasti olema laialdasem.“

TÜ teaduskooli üldiseks sooviks on koolide ringi informaatikaolümpiaadil laiendada. TÜ teaduskooli direktor Mihkel Kree näeb lahendusena senisest paremat täiendusõpet õpetajatele ja kursuseid ja uut õpikut iseõppijatele: “Informaatikaolümpiaadidel osalevate koolide ring saab oluliselt laieneda alles siis, kui õpetajad sadades Eesti koolides oskavad ise algtasemel programmeerida ja suudavad seeläbi õpilastes huvi äratada. Praegu on turumajanduslik paratamatus selline, et ülikooli lõpetanud programmeerimisoskusega noor inimene kooli õpetajaks ei lähe. Seega saab muutus tulla sellest, kui panustame olemasolevate õpetajate täiendõppele. Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis Eno Tõnissoni juhtimisel välja töötatud MOOC ehk piiramatu osalejate arvuga kursused “Programmeerimisest maalähedaselt” ja “Programmeerimise alused” sobivad selleks suurepäraselt. Õpilastele on Targo Tennisbergi eestvedamisel koostöös arvutiteaduse instituudiga valmimas uus kahe-osaline kursus ja õpik võistlusprogrammeerimisest, mille raskustase hõlmab sujuvalt nii valmistumist teaduskooli olümpiaadide eelvoorudeks kui ka rahvusvahelisteks olümpiaadideks.” Mihkel Kree soovitab lugeda Tartu Ülikooli bioinformaatika professori Jaak Vilo värskelt Postimehes ilmunud arvamuslugu Paneme e-tiigri päriselt programmeerimist õppima”“, kus samuti rõhutatakse vajadust programmeerimisoskus massidesse viia ja lahendusena nähakse just MOOC kursuseid.

.

SOOLINE LÕHE

Informaatikaolümpiaadi protokollidest vaatab vastu selge ja püsiv sooline lõhe. Tüdrukuid on erakordselt vähe. Kui kõigi aastate, voorude ja tasemete peale kokku tuleb 734 õpilast, siis tüdrukuid on nende seas vaid 60. Pildil 7 on esitatud aastate lõikes olümpiaadi mistahes voorus ja tasemel vähemalt ühe punkti saanud tüdrukute arv. Sealt selgub, et tüdrukute arv on olnud mõnel aastal lausa null ning on olnud püsivalt madal, vaid viimastel aastatel on tüdrukuid märkimisväärselt rohkem. Viimaste aastate puhul märgatav tõusu taga on siiski pigem Tallinna Reaalkooli praktika olümpiaadist teha kohustuslik koolitöö kui tegelikust tüdrukute arvu kasvust.

Pilt 7. Aastate lõikes tüdrukute arv, kes on saanud mõnes voorus vähemalt ühe punkti

Tüdrukute vähene hulk informaatikaolümpiaadil ei tule kellelegi üllatusena. Reaalkooli informaatikaõpetaja Jaagup Kippar kirjutab: „Otsese programmeerimishuviga tüdrukuid on aastate jooksul silma jäänud üksikuid. Vaid Sandra Schumann jääb viimastest aastatest meelde mõnuga keeruliste algoritmide kallal pusijana, aga temalgi aitas indu arvatavasti ülal hoida ühine ambitsioonikas võrgutarkvaraprojekt klassivennaga.“ Kindlasti ei ole tegemist pelgalt olümpiaadi iseärasusega, vaid informaatika ja isegi kogu tehnoloogia valdkonnaga tervikuna. Facebookis töötava Tiina Turbani sõnul on ka Silicon Valley ettevõtted soolise lõhega hädas ja püüavad seda teadlikult vähendada. Kooliõpilaste seas tehnoloogia valdkonda propageeriva MTÜ Eesti 2.0 tegevjuhi Ede Schank Tamkivi sõnul kaovad tüdrukud ära juba 6. klassiks: “Eesti 2.0 projektides näeme üsna selgelt, et kui madalamas kooliastmes tunnevad tüdrukud-poisid infotehnoloogia ja robootika vastu huvi üsna võrdselt, siis umbes 6. klassist edasi kaovad tüdrukud praktiliselt ära.” Ede Schank Tamkivi viitab oma jutu kinnitamiseks Skype Microsoft Eesti tellimisel 2015. aastal TÜ majandusteaduskonnas läbi viidud uuringule “Naiste roll ja selle suurendamise võimalused Eesti IKT sektoris: müüdid või tegelikkus“.

Soolise lõhe olemasolu ei saa seletada ajaloo kaudu. Kui USAs 1984. aastal oli informaatika eriala ülikooli lõpetajatest 37% naised, siis tänaseks päevaks on see langenud 18%-ni. [Viide]. Ede Schank Tamkivi kogemustele ja eelnimetatud majandusteaduskonna uuringule toetudes ei ole korrektne rääkida ka, et tüdrukutel pole juba loomupoolest huvi informaatika vastu. Põhjuseid tuleb otsida mujalt.

Informaatikaolümpiaadi žürii esimees Targo Tennisberg, kelle üks poeg Toomas Tennisberg on praegustest õpilastest kõige edukam ning kelle teine poeg Oliver Tennisberg tuli 6. klassi õpilasena lahtistel võistlustel aasta tagasi kuuendaks, seostab soolist lõhet programmeerimise juurde jõudmisega: “Et neid teemasid paremini mõista, tuleb uurida, kust informaatikaolümpiaadi osalejad üldse tulevad. Kuna programmeerimist koolis tavaliselt ei õpetata, on see struktuur teistsugune kui näiteks matemaatikas või füüsikas. Näen ise kolme kategooriat: (i) need, kes saavad juba kodust vastava suunamise ja õpetamise (põhikooli rühmas osalejad on pea kõik selles grupis); (ii) need, kes saavad koolist vastava individuaalse suunamise (kinni konkreetsetes õpetajates); (iii) need, keda suunatakse koolist in corpore (juhtub ainult Reaalkoolis ja HTGs). Tüdrukuid on kolmandas kategoorias kõige rohkem. Miks esimestes gruppides tüdrukuid pole, seda ma ei oska öelda – peaks küsima vastavate suunajate käest, miks neile ainult poisid on silma jäänud. Mu enda tütar on veel olümpiaadi jaoks natuke noor, aga teda olen küll samas vanuses programmeerima õpetanud kui vanemaid vendi.”

Eesti 2.0 tegevjuht Ede Schank Tammkivi refereerib eelnevalt viidatud TÜ majandusteaduskonna uuringut, kust selgub, et sooliste stereotüüpide taga on just kodu, kuid päris vabad ei ole siiski ka õpetajad: “Stereotüübid saavad alguse eelkõige kodudest: just vanemad eeldavad eelkõige poegadest teaduse, matemaatika või tehnoloogiaga seotud alade valimist karjääriväljavaateid kaaludes. Samast uuringust selgus, et tüdrukutel on end nimetatud erialadel oluliselt raskem tõestada (kuigi võimekus on poistega samaväärne), sest lisaks kodule kannavad soopõhiseid eeldushoiakuid ka koolid ja ühiskond laiemalt. Väärtushinnangud antakse kaasa kodudest, kust need jõuavad kooli ja sealt hiljem töökeskkonda ja ühiskonda laiemalt. Müüte on väga raske murda, muudatused on aeglased ja valulikud.”

Tiina Turban seletab soolist lõhet impostor sündroomiga. Impostor sündroomi mõistet kasutatakse psühholoogias isikute puhul, kes on igati võimekad ja saavutavad palju, kuid nad ei suuda oma võimetesse ise uskuda ning neil tekib hirm, et neid hakatakse pidama osavateks petisteks; paljastamise hirmus lihtsalt loobutakse. Tiina Turban kirjutab: „Mul polnud seda probleemi, aga tundub et on neidusid, kelle jaoks suures vähemuses olek on demotiveeriv. Tõenäosus, et tekib impostor sündroom, on neidudel suurem. Impostor sündroom muidu on Valley’s suht tavaline.“ Sandra Schumann räägib on tekstis samast fenomenist: raske on minna ainsaks tüdrukuks poiste sekka. Teisena toob Tiina Turban esile alateadliku eelarvamuse naiste ideede suhtes: kuna idee autoriks on naine, siis see ei saa lihtsalt hea olla; kui sama ideega tuleks aga lageda mees, oleks see igati hea idee. Sama eelarvamust on tema sõnul väga hästi kujutatud Sotsiaalministeeriumi projekti raames valminud klippides.

Vähemalt varjatult eelnevates kommentaarides ühiselt tunnistatakse, et sooline lõhe on probleemne ning selle vähendamisega tuleb tegeleda. Ainsaks erandiks on Hugo Treffneri Gümnaasiumi informaatikaõpetaja Anneli Mägi: “Sooline lõhe ei ole minu arvates probleem, kõigil on võrded võimalused. Varasemalt on tõesti reaalsuunas tüdrukute osakaal väiksem olnud 1/3 ja 2/3 poiste kasuks, aga viimastel aastatel on tüdrukute osakaal hakanud kasvama, poisse-tüdrukuid on umbes pooleks ja ühtlasi on ka tõusnud informaatikaolümpiaadi lõppvooru jõudnud tüdrukute arv.” Informaatikaolümpiaadi protokollide analüüs vähemalt viimast väidet – lõppvoorus on tüdrukuid rohkem kui varem – ei kinnita. Lõppvooru on jõudnud aastate jooksul vaid 12 tüdrukut (poisse: 318). Tüdrukute arv lõppvoorus kõigub nulli ja nelja vahel. Jätkuvalt leidub aastaid, kus lõppvoorus pole ühtegi tüdrukut (viimati 2015/2016).

Palusin välja pakkuda võimalusi, kuidas soolist lõhet vähenda. Tiina Turbanil on jäänud mulje, et Silicon Valley ettevõtted otsivad teadlikult tüdrukuid rohkem. Intervjuude voorus ei anta küll kellelegi eeliseid, kuid sellele eelnevast voorust, kus lähtutakse vaid CV-st, olla tüdrukutel justkui lihtsam läbi saada. Teiseks toetavad ettevõtted igati programmi „Girls Who Code“. Programmi raames saavad 10. ja 11. klassi tüdrukud veeta suvisel ajal koguni 7-nädalat ettevõttetes ja erinevates programmeerimisprojektides kaasa lüüa. Ede Tamkivi toob paralleelina Skype Eesti ja Microsoft Eesti toel tegutseva MTÜ Kogukond Tech Sisters, mis korraldab näiteks 9.-12. klassi tüdrukutele IT-valdkonda tutvustavaid üritusi Digigirls nime all.

Reaalkooli informaatikaõpetaja Jaagup Kippar näeb tüdrukute informaatika huvi äratamise peamise võimalusena programmeerimise seostamist mõne laiema konteksti või elulise probleemi lahendamisega. Tüdrukute jaoks ei saa programmeerimine olla lihtsalt koodi kirjutamine, vaid see peab looma lisaväärtust. „Kunagine Tõnu Tõnso 10. klassi matemaatikaõpik koos Basic-keele näidete ja ülesannetega oli minu meelest samm sobivas suunas. Üheks selliseks tarkvaraks, kus piiratud vahendite ja ajaga midagi juba algul nähtavat kokku saab, on mu meelest R.“ Kippar on nõus huvilistega oma nägemust ja ülesandeid lahkelt jagama, võetagu vaid ühendust.

Sandra Schumann juhib oma tekstis tähelepanu asjaolule, et IT valdkonnas ei sooline lõhe ühtlaselt jagunenud kõigi kitsamate suundade vahel. Ka Tiina Turbani meelest on erinevused olemas „Tundub, et ITs testijaid, dokumenteerijaid, disainereid on rohkem naisi. Infras tundub ka olevat lõhe suurem ja produkt poolelt (ehk kasutajatele nähtav kood), sooline lõhe veidi väiksem.“ Tüdrukutes oleks ehk seega võimalik huvi äratada neile meelepärasemate teemade kaudu.

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga