Skip to content →

Tallinna Reaalkooli edu ja sooline lõhe informaatikaolümpiaadil


Sandra Schumann

Sandra Schumann on kõige edukam tüdruk informaatikaolümpiaadil. Tallinna Reaalkooli õpilasena sai ta 11. klassis lõppvoorus edasijõudnute tasemel teise koha ning aasta hiljem oli lahtise võistluse parim. Hetkel on ta Harvardi Ülikooli neljanda aasta arvutiteaduste üliõpilane.


TALLINNA REAALKOOLIST

Tallinna Reaalkooli (ning ilmselt ka Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Nõo Reaalgümnaasiumi, kuigi nende kohta on mul vähem informatsiooni) edukuse fenomenil on kindlasti mitu põhjust. Informaatikaolümpiaadi osas mängib rolli programmeerimise õppesuuna olemasolu koos heade programmeerimisõpetajatega. Õppesuund üksinda aga ei seleta, miks nii paljud informaatikaolümpiaadil osalevad õpilased on koondunud üksikutesse koolidesse. Järgnevalt teen ma mõningaid oletusi ja ei saa garanteerida, et kõik järgnev on alati sada protsenti just nii nagu kirjeldatud, aga proovin anda edasi oma olümpiaadiaastate perspektiivi.

Tallinna Reaalkoolis on üldiselt tugev olümpiaadikultuur, mis saab alguse juba põhikoolist. Osalema julgustavad nii õpetajad, klassikaaslased kui ka (oleme siinkohal ausad) muuhulgas võimalus tundidest puududa. Neid, kes olümpiaadidel häid tulemusi saavutavad, premeeritakse aktustel, nende nimed kuulutatakse välja kooli kodulehel ja väga heade tulemuste puhul pannakse nimi isegi esimesel korrusel olevale kooli autahvlile. Lisaks on Eestis palju õpilasi, kes ei osale mitte ainult ühel, vaid mitmel olümpiaadil. Nii kujuneb mõnikord välja olukord, kus olümpiaadidel osalejad moodustavad omaette tutvuskonna. Võistlusel on aga palju toredam osaleda, kui tunned teisi võistlejaid. Kõik see kokku moodustab positiivse tagasiside ringi: palju olümpiaadiõpilasi julgustab ka nende sõpru osalema, mis omakorda suurendab olümpiaadide populaarsust.

Tallinna Reaalkooli edule aitab kaasa ka olümpiaadikogemusega õpilaste sissevool 10. klassi. Kui õpilane on osalenud olümpiaadi lõppvoorus 8. klassis või kutsutud lõppvooru 9. klassis, on võimalik, et 10. klassi kandideerimisel vabastatakse ta praktilistest töödest nelja kooli ühiskatsetel. See avab paljudele olümpiaadidel osalenud õpilastele lihtsama tee gümnaasiumisse. Ilmselt valivad nii mõnedki õpilased Tallinna Reaalkooli just seetõttu, et näevad koolist pärit õpilaste häid tulemusi erinevatel olümpiaadidel, sealhulgas informaatikaolümpiaadil. Siis ongi meil olukord, kus õpilased, kellel on juba varem ette näidata häid tulemusi olümpiaadidel, koonduvad koolidesse, millel on ette näidata palju häid olümpiaaditulemusi, ja tõenäoliselt toodavad nüüd juba vastava kooli nime all häid tulemusi juurde.

Üks asi veel: olümpiaadidel osalemine on eraldi oskus. Head tulemused eeldavad oskust võistlusel hästi ajaga majandada, pinge all ülesandeid lahendada ja (eriti just reaalainete olümpiaadidel) loogikat rakendada ning ilmselt veel mitut asja, mille peale ma praegu ei tulegi. See seletab ka, miks mõned õpilased saavutavad häid tulemusi paljudel erinevatel olümpiaadidel. See tähendab, et ka õpilastest, kes tulid Tallinna Reaalkooli mõne muu olümpiaadi heade tulemuste tõttu, saavad anda märkimisväärse panuse kooli edule informaatikaolümpiaadil.

Andekate koondumine üksikutesse koolidesse on mitme otsaga lugu, millele on raske anda ühest hinnangut. Koolidele, kust andekad õpilased minema liiguvad, on see muidugi kaotus. Samas loob see olukorra, kus ühes koolis on piisavalt IT alal andekaid õpilasi, et nende arendamiseks on mõttekas ekstra ressursse panustada.

Ma ei saa öelda, et Tallina Reaalkool oleks tingimata parim valik iga õpilase jaoks, kuid Tallinna Reaalkooli astumine on kindlasti alati kaalumist väärt. Kool teeb järjekindlaid pingutusi muuta IT õpe paremaks ja mitmekesisemaks. Minu jaoks oli Tallinna Reaalkooli suurimaks plussiks üksteist toetav õpilaskond. Julgustus kaasõpilastelt oli lõpuks ka põhjuseks, miks otsustasin kümnendas klassis esimest korda osaleda informaatika lahtisel võistlusel, kust edasi suundusin informaatikaolümpiaadile.

.

SOOLISEST LÕHEST

Põhjuseks, miks IT valdkonnas on neidusid sedavõrd vähe, ma ei oska pakkuda midagi muud kui kultuurinorme. Isegi kui see ei ole alati sihilik, on tüdruku elus palju norme, mis IT valdkonnas tegutsema ei julgusta. Mäletan, kuidas lugesin ise 7. klassis ühe robootikaringi kuulutust: “Oodatud on kõik 7.-9. klassi poisid.” Oli ka õpetajaid, kes küsisid klassis: “Kas mõni noormees võiks mulle projektori tööle panna?” Paljude laste jaoks on esimene kokkupuude arvutiga arvutimängud. Vanuse kasvades aga loetakse arvutimängud poiste pärusmaaks. Lõpptulemus on see, et kuigi paljud minu naissoost sõbrad on üles kasvades nautinud Runescape’i, Final Fantasyt, League of Legendsit või Dotat (või naudivad neid praegugi), siis sellegipoolest on olemas eeldus, et suurem osa arvutimänge on “mõeldud poistele” või “huvitavad rohkem poisse”.

Ka koolid aitavad mõnikord sellisele vaatele kaasa. Viiendas klassis hakkasid kõik minu klassi tüdrukud õppima käsitööd ja poisid tööõpetust (tänapäeval tehnoloogiaõpetust). Kuigi mulle väga meeldis käsitöö, siis ometi olin ma pisut kurb, et ei saanud koos poistega tööõpetust õppida. Huvi pärast vaatasin hiljuti järele, mida ütleb põhikooli riiklik õppekava sellise jaotuse kohta. Lisa 7 täpsustab, et jaotus käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse vahel ei ole soopõhine. See võib olla hiljutine muudatus, kuid ma ei mäleta, et mulle oleks 5. klassis valikut pakutudki. Ning isegi kui oleks pakutud: kas ma oleksin 11-aastasena valinud tehnoloogiaõpetuse (mida meil kutsuti tööõpetuseks) käsitöö asemel, kui kõik teised tüdrukud klassis oleksid valinud käsitöö?! Isegi kui praegustel õpilastel on olemas valiku võimalus, siis valikut ennast mõjutavad ka lapsevanemad, õpilased ja vanemad õed-vennad, kes ei ole üles kasvanud nii avatud meelega, mida tüdrukutel “sobib” teha.

Õnneks ei ole ma alates sellest ajast, kui hakkasin 10. klassis tegelema programmeerimisega, ise kokku puutunud sooga seotud probleemidega. See ei tähenda aga kahjuks, et kõigil neidudel oleks sarnane kogemus.

Olukorda annab ehk kõige paremini muuta rohkete sihilikult tüdrukutele, noortele neidudele ja naistele suunatud IT-üritustega. Võib-olla aitaksid need luua sidemeid ja julgustada IT-valdkonnas end proovile panema. Säärased üritused on aina populaarsemaks muutumas näiteks Harvardis. Võib-olla oleks kasulik, kui noortel tüdrukutel oleks IT-alal vanematest neidudest mentoreid, kes oleksid eeskujuks ja abiks.

Küsisin oma toakaaslaselt, kes on samuti informaatikaga tegelev naisterahvas, kas informaatika puhul on ka mingeid teemasid või kitsamaid valdkondi, kus sooline lõhe puudub või on vähemasti väiksem. Tema vastuseks oli, et front-end arendust nähakse rohkem naiselikuna. Samuti ütles ta mulle, et kursustel, mis meil langevad kategooriasse “Graafika, visualisatsioon ja kasutajaliides”, on sageli keskmisest informaatikakursusest rohkem naisi. Ma ei oska seda statistikat ise kinnitada, kuna ma ei ole vastavast kategooriast ühtegi kursust võtnud, aga ma usun, et see võib täpne olla. Samas ei tähenda see aga kindlasti, et naised teiste valdkondadega kuidagi halvemini hakkama saaksid. Kahjuks aga nähakse mõnikord vastavate valdkondade programmeerimistööd alaväärsena. Minu toakaaslane mainis, kuidas ühe tema naissoost sõbra üle tegid meessoost töökaaslased nalja, kui ta Google’is töötas, öeldes, et front-end on niivõrd naiselik ala.

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga