Skip to content →

Tartu Matemaatika- ja Füüsikakool 1970ndatel: direktor Leevi Selliov võitis kooli püsimajäämise, kuid kaotas ametikoha


Priit Pärnapuu, parnapuu@teadusfilosoofia.ee


Minu kasutuses on Teaduskooli eelkäija Tartu Matemaatika- ja Füüsikakooli (MFK) 1972/1973.−1980/1981. õppeaastate tööplaanid. Lisaks tuleva õppeaasta planeerimisele, on neis tagasivaated lõppenud õppeaastale.

1972/1973. õppeaasta tööplaani koostaja on Matemaatika- ja Füüsikakooli toonane direktor Salme Velsker (sündinud 1935), sealt edasi kuni 1977/1978. õppeaastani on koostajana märgitud toonane direktor Leevi Selliov (1948-2004) ja kahel viimasel aastal koostajat märgitud ei ole, kuid direktorina töötas toona Viire Sepp (sündinud 1955).

Tagasivaadete sisuks on pigem mure ja raskused kui rõõm kooli olemasolust: kontrolltöid parandavate üliõpilaste ükskõiksus, õppematerjalide vähesus, trükimasina puudumine, töö rohkus-palga väiksus, tüli ajalehega Noorte Hääl, õpilaste suur väljalangevus, jne. Raskused on sedavõrd suured, et nii 1975/1976. kui ka 1976/1977. õppeaasta tagasivaates kahtleb toonane direktor Leevi Selliov koguni kooli püsimajäämises.

Palusin toonaseid õppeaasta tagasivaateid appi mõtestama Teaduskooli matemaatika metoodiku Hilja Afanasjeva, kes alustas sel ametikohal 1980/1981. õppeaastal. Enne metoodiku tööd oli Hilja Afanasjeva üliõpilasena üks tööde parandajatest.

MFK metoodiku töö kirjeldus 1980/1981. õppeaasta tööplaani järgi

Toonane õppekorraldus erineb tänasest

MFK-s oli kaks sektsiooni – matemaatika ja füüsika. Õppetöö oli kolmeaastane – IX, X ja XI klassi õpilased ehk toonased keskkooli klassid. Vastu võeti sisseastumistöö alusel ainult IX klassi õpilasi, hiljem liituda ei saanud. Lõpudiplom anti ainult neile, kes läbisid kõik kolm kursust. Hilja Afanasjeva sõnul võrdus toonane üks kursus umbes 3 EAPga ehk kolme aasta peale kokku tuli õpilastel teha tööd umbes 9 EAP eest.

MFK kasvatustöö eesmärgid 1976/1977. õppeaasta tööplaani järgi

Erinevalt tänasest korraldusest, kus iga õpilane saab Teaduskooli kursusele registreeruda, toimusid algusaegadel sisseastumiseksamid. Sisseastumiseksamite ülesanded saadeti koolidesse ning avaldati ajalehes Noorte Hääl septembris ning lahendused tuli MFK-le saata oktoobri alguseks. Hilja Afanasjeva sõnul võeti vastu ka neid, kes said nõutust vähem punkte. Tema sõnul aitasid õpetajad õpilastel sisseastumisülesandeid lahendada ning need, kes ise pusisid, oleksid jäänud koolist muidu välja. “Me saime aru, et meie ei näe, kes neid ülesandeid lahendab. Tegelikult iga õpetaja tahtis, et tema laps on see tubli, kes saab Teaduskooli sisse. Päris ausad tulemused ei olnud,” rääkis Afanasjeva.

Mõned näited sisseastumisülesannetest:

☞ 1971/1972: Noorte Hääl (16.09.1971). Keskkooliõpilased, proovige jõudu reaalainetes!

☞ 1972/1973: Noorte Hääl (7.09.1972). Üheksanda klassi õpilased, proovige jõudu täpisteadustes!

☞ 1974/1975: Noorte Hääl (16.10.1974). Teile, IX klassi õpilased!

☞ 1975/1976: Noorte Hääl (25.09.1975). Tartu Matemaatika-
ja Füüsikakool ootab IX klassi õpilasi.

☞ 1976/1977: Noorte Hääl (14.09.1976). Tartu Matemaatika-
ja Füüsikakool võtab vastu IX klassi õpilasi.

☞ 1977/1978: Noorte Hääl (14.09.1977). Tartu Matemaatika-
ja Füüsikakool ootab uusi õpilasi.

Kooli vastuvõetud õpilased said omale posti teel MFK roosas ümbrikus õppematerjali koos ülesannetega. Ülesannete vastused koos lahenduskäikudega tuli kirjutada vihikusse ning vihik saata tähtaegselt posti teel MFK-le. Kuu aja pärast tuli vihik koos tagasiside ja uue materjaliga posti teel õpilasele tagasi. Aasta jooksul oli 3-6 kontrolltööd ning lisaks tuli kohustuslikus korras osaleda olümpiaadil. Hilja Afanasjeva sõnul jäi õpilastel aega õppematerjal läbi töötada ja ülesanded lahendada umbes nädala jagu, ülejäänud aeg kulus vihikute ühest kohast teise saatmisele ja nende parandamisele. Tänane veebipõhine suhtlus on tema sõnul parandamise mõttes küll raskem, sest valemeid on vaja sümbol haaval tippida, kuid õpilastel on nüüd umbes kolm nädalat aega ülesannetesse süveneda. “Gümnaasiumis käinud noorel inimesel on peale matemaatika vaja ka oskust matemaatilist teksti arvutis kirjutada,” lisas Afanasjeva. Samuti on tema sõnul ära lõppenud õpilaste jutud, et õppematerjal ei jõudnud (õigeaegselt) kohale või et saadetud lahendused on postis kaduma läinud. “Kui oli näha, et lapsega kontakt kadus, siis sageli laps ütles, et mina ei ole uut tööd saanud. Muidugi postiteenused olid tollel ajal ka probleemiks, kuid eks nad valetasid ka.”

MFK tööplaan 1974/1975. õppeaastal. (Suurenda)

Need, kes ei sooritanud rahuldavalt õigeaegselt kahte järjestikust kontrolltööd, kustutati MFK õpilaste hulgast. Kooli lõpetamiseni jõudis vaid iga neljas või viies alustaja. MFK edukal lõpetamisel saadeti kooli vastav tunnistus, mis anti keskkooli lõpuaktusel õpilasele pidulikult üle. Mingit sisulist tähendust MFK tunnistusel Hilja Afanasjeva sõnul ei olnud, õpilastel oli lihtsalt uhke tunne. Tema sõnul leidus siiski ka neid, kes palusid oma tunnistust kooli mitte saata. “Ei tahtnud, et üldse teada saadaks, et nad on tublid olnud,” ütles Afanasjeva ja lisas selgituseks “Igal inimsel on oma iseloom.”

Statistikat 1971/1972-1980/1981. õppeaasta kohta. (Suurenda)

Hilja Afanasjeva on viinud oma õpilaste seas läbi küsitlusi ja tema sõnul huvitas õpilasi MFK puhul eelkõige võimalus saada teadmisi, millega saada sisse ülikooli. MFK kasutas ülesannetena just varasemate aastate Tartu Riikliku Ülikooli sisseastumiseksamite ülesandeid. Õpilaste huvi ülikooli sisseastumisülesannete vastu on kirjas ka 1975/1976. õppeaasta ülevaates: “Ülesannete valik on muutunud huvitavamaks, seda eriti ülikooli sisseastumiseksami ülesannete kogude osas, millede vastu eriti abituurium huvi tunneb.” Tänaste õpilaste kohta ütles Afanasjeva: “Kui praegu küsitlust teha, tuleb salamisi välja see, et üks asi on küll huvi, aga kõige suurem soov on saada väikese raha eest ettevalmistust riigieksamiks.”

Üliõpilased vihkasid kontrolltööde parandamist

Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilased pidid MFK põhimääruse kohaselt olema need, kes parandavad õpilaste kontrolltööd. Hilja Afanasjeva sõnul olid parandajateks need üliõpilased, kes õppisid matemaatika ja füüsika õpetajateks. Hilja Afanasjeva ise lõpetas ülikooli matemaatikaõpetajana 1977. aastal. Parandamine tähendas kommentaaridega varustamist, õpilasele tema vigade selgitamist ja lahendamata jäetud ülesannete puhul näpunäidete andmist. 1976/1977. õppeaastal, mil koolis õppis 620 õpilast, vajas direktor Selliovi ülevaate kohaselt parandamist 2448 vihikutäit ülesandeid.

Tegelikkuses üliõpilased kontrolltööde parandajatena olid pigem pahanduste allikaks kui abiks. 1975/1976. õppeaasta ülevaates on märgitud „Üliõpilased parandasid vaid 30% töödest. Aasta hilisemas ülevaates on kirjas: „TRÜ kaasabi tööde kontrollimisel võrdus nulliga. 100% töödest tuli parandada MFK personali poolt.“

Peamine probleem üliõpilastega oli tähtaegadest kinni pidamine. „Sõda vihikute parandamise kiirendamise eest on muutumas kurvaks traditsiooniks,“ kirjutas Leevi Selliov 1975/1976. õppeaasta ülevaates. Ideaalis oleks tulnud tööd parandada kuu aja jooksul. Tegelikkuses venis tööde parandamine järgmisse õppeaastasse. Äärmusliku näitena jõudis parandatud kontrolltöö õpilasele tagasi alles seitsme kuu pärast. 1972/1973. õppeaasta ülevaate kohaselt läks „rida töid“ koguni kaduma. Tööde kadumist teab Hilja Afanasjeva vaid jutu tasandil, kuid enda kogemusest ta rääkis: “Ühel vihikul olid õudsad rasvaplekid peal. Kuidas sa saadad seda lapsele tagasi? Aga midagi üle ei jäänud. Tuli saata. Vabandus kirjutada.”

Teine probleem üliõpilastega oli tööde parandamise kvaliteet. Üksikasju õppeaasta tagasivaadetest ei leia, kuid Hilja Afanasjeva rääkis, et üliõpilased parandasid valesti. “Kus oli vaja kirjutada kommentaari, sinna ei kirjutatud kommentaare, lahendamata ülesandeid üliõpilane loomulikult ka ei viitsinud kirjutada. Kaunis palju tuli ümber parandada. Ei maksa üldse arvata, et need kursused olid igale üliõpilasele jõukohased.” “Vanasti ei olnud niisugust vahendit, et tõmbad lihtsalt valgeks. Vihik sai lõpuks väga kole ja soditud,” lisas Afanasjeva.

Tööde tagastamise hilinemine ja tagasiside kehvus ei olnud otseselt üliõpilaste süü. MFK ei olnud Tartu Riikliku Ülikooli allüksus, direktor Selliov ei olnud õppejõud ning koostöö ülikooliga ei edenenud kuidagi. MFK-l ei olnud reaalset võimu üliõpilaste üle ning MFK-l ei olnud ka üliõpilastele tööde parandamise eest midagi vastutasuks pakkuda, töid parandati „ühiskondlikus korras“. 1974/1975. õppeaasta ülevaates kirjutas direktor Selliov: „Üliõpilaste kaastöö MFK-s sõltus endiselt MFK direktori isiklikust initsiatiivist. Oluline osa tema tööpäevast kulus parandajate tagaotsimisele ja neile töö tähtaegadest kinnipidamise meeldetuletamisele.“ Ka Hilja Afanasjeva mäletab oma ülikooli ajast, et just direktor Selliov oli see, kes üliõpilasi utsitas ning kasutada oli tal vaid sõna jõud. “Tema oli see hoolikas inimene, kes käis neid vihikuid üliõpilastele pakkidena toomas. Tal oli täpne nimekiri, kellele mis saab, et tagasi tooksid. Selliov käis neid direktorina toomas, kuid ega siis tema sõna midagi ei maksnud. Meie tegime ikka, mis meie tahtsime. Me olime ikka väga vihased kui Selliov nende vihikutega tuli.” Afanasjeva lisas, et tööde parandamise eest “Punkte ei saanud, aga pragada võis küll saada kui õigel ajal parandatud tööd tagasi ei toonud.”

Samuti on igati mõistetav tööde parandamise kvaliteedi kehvus arvestades, et üliõpilasi ei juhendatud. Kui oli tagatud ka juhendamine või kui mõni TRÜ õppejõud siiski tegi koostööd, siis tööde parandamise kvaliteet oli hea. 1979/1980. õppeaasta ülevaates on kirjas: „Veebruris-märtsis MFK-s spetsialiseerumispraktikal viibinud kaks viienda kursuse matemaatikut suutsid pideva juhendamise korral teha tööd märksa asjatundlikumalt.“ Samas on lisatud: „See näitab veelkord, kuivõrd vajalik on kontrolltööde parandajatena rakendada kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste.“ Hilja Afanasjeva sõnul lõpetati üliõpilaste kasutamine tööde parandajatena aasta peale tema metoodikuna tööle asumist. “See on vist minu temp, kui ma nüüd ilusasti järgi mõtlen. Tööde parandamine ei meeldinud üliõpilastele mitte põrmugi ja kaks korda ühte vihikut sobrada oli mõttetu töö minu meelest.”

Koostöö Tartu Ülikooliga ei sujunud

MFK kuulus küll Tartu linna Haridusosakonna alluvusse, kuid kooli pidi aitama juhtida nõukogu, mille liikmed igaks õppeaastaks nimetas Tartu Riikliku Ülikooli rektor. Liikmeteks olid 6-8 matemaatikateaduskonna ja füüsikateaduskonna õppejõudu ning MFK direktor. Nõukogu liikmete ülesandeks oli leida kontrolltööd parandavad üliõpilased ja neid juhendada tööde parandamisel, hankida või ise kirjutada õppematerjale ja tagada nende pääs trükki. Nõukogu tegutses ühiskondlikel alustel.

Lisaks nõukogu tööle sidus MFK-d ülikooliga ka sünnilugu ning enda reklaamimisel ajalehes Noorte Hääl iseloomustati MFK-d alati kui „Tartu Riikliku Ülikooli kooli juures tegutsevat kooli“.

MFK eelkäija Tartu Mittestatsionaarne Matemaatikakool alustas 1965/1966. õppeaastal Tartu Riikliku Ülikooli õppejõudude ühiskondliku ettevõtmisena. Pildil on Noorte Hääles 12. novembril 1965 ilmunud kooli tutvustus ja esimesed sisseastumisülesanded. (Suurenda)

Koostöö nõukoguga ja seeläbi ülikooliga ei sujunud kuidagi, seda praktiliselt ei toimunud. Õppeaasta ülevaadetest leiab mitmeid sapiseid hinnanguid nõukogu töö kohta. 1975/1976. õppeaasta ülevaates on kirjas: „TRÜ juures puudub kindel organisatsioon meie abistamise organiseerimiseks. … MFK Nõukogu töö eelmisel õppeaastal [1975/1976] piirdus kahe koosolekuga, füüsika sektsiooni töö oli täiesti soikunud. Kui MFK moodustati, siis tänu TRÜ õppejõudude entusiasmile. /…/ Olukord on aga selline, et saadav abi sõltub otseselt MFK töötajate järjekindlusest oma olemasolu meeldetuletamisel. On küll kohusetunne, kuid entusiasmist pole midagi järel.“ Aasta hilisemas ülevaates on kirjas: „MFK Nõukogu liige J.Lellep koostöös L.Rootsiga koostas sisuka õppevahendi füüsikaosakonnale. Sellega on kirja pandud kõik faktid MFK Nõukogu osast MFK töö edendamisel 1976/1977. õppeaastal.“ Koostöö puudumise äärmuslik näide käib 1976/1977. õppeaasta kohta: „Et TRÜ Matemaatikateaduskond unustas MFK direktorit informeerimast asjaolust, et teaduskonna kirjastamisplaani koostamise tähtaega on nihutatud varasemale ajale, siis jäi MFK 1978.a. kirjastamisplaan TRÜ Trükikoja kirjastamisplaanist välja.“

Palgaliste töötajatega tegutseb MFK alates 1966/1967. õppeaastast Tartu linna Haridusosakonna allasutusena. Pildil on ENSV ministrite nõukogu vastav korraldus 28. septembrist 1966 ning korralduse aluseks olevate asjaolude kirjeldus 20. juulist 1966. (Suurenda)

Koostöö puudumise tagajärgi on 1973/1974. õppeaasta ülevaates kirjeldatud järgnevalt: „See nõrgendab sidet TRÜ-ga ning tulemuseks on käsikirjade mittelaekumine ning üliõpilaste hooletu suhtumine kontrolltööde parandamisse.“ 1976/1977. õppeaasta ülevaates on märgitud täiendava tagajärjena raskusi töötajate leidmisel: „… asjaolu, et MFK rajanud isikute ja organisatsioonide faktiline abi aasta-aastalt on vähenenud, ei jäta aga mõju avaldamata kaadri voolavusele, kuna praeguste palgatingimuste korral pole MFK töö edukas läbiviimine ilma entusiastide abita mõeldav.“

Koostöö mittelaabumise põhjused olid vähemalt osaliselt MFK poolsed ja mitte ülikooli poolsed. Nõukogu töö korraldajaks oli MFK direktor. 1976/1977. õppeaasta ülevaates kirjutas MFK direktor Selliov Nõukogu juhtimise kohta: „Praeguses olukorras on sisuliselt tegemist veel ühe lisaülesandega, mis enamasti pakiliste, avariiolukordadega võrduvate probleemide lahendamisel tahaplaanile jääb. Möödunud õppeaastal [1976/1977] MFK nõukogu töö piirdus sügisese koosolekuga. Hiljem ei jõudnud direktor muude toimetuste kõrval enam niikaugele, et veel ühtegi koosolekut kokku saada.“ Ülikooli poolse entusiasmi puudumise taga võiks näha ka asjaolu, et vaid 20-30 MFK lõpetajat aastas asus õppima TRÜ reaalerialadele.

30. septembri 1972 kuupäevaga MFK põhimäärus. (Suurenda)

Iga-aastaste tööplaanide üheks korduvaks teemaks oli olemasoleva põhimääruse uuendamine. Keskne küsimus oli just MFK staatus ehk alluvusvahekord teiste asutustega – TRÜ, Haridusministeerium ja Tartu linna Haridusosakond. 1975/1976. õppeaasta ülevaates kirjutas direktor Selliov: “Kooli uus põhimäärus on probleem number üks. Ja ka siin pole abi kusagilt võtta. Probleemid, mida tingib kooli praegune staatus – informatsiooni puudumine koolide programmides toimuvate muudatuste kohta, töö mahu ja töötajate arvu mittevastavus, töötatajate raske majanduslik olukord – muutuvad üha teravamaks. Nende lahendamisest ja TRÜ ning Haridusministeeriumi poolt osutatava abi suurenemisest sõltub mitte üksnes kooli töö kvaliteedi tõus vaid kooli edasine eksisteerimine.” Põhimääruse tegeliku uuendamiseni ei jõutud. “Kooli põhimäärus vajab uuendamist,” on kirjas 1974/1975. õppeaasta tööplaanis. Neli aastat hilisemas tööplaanis on jätkuvalt ülesandena kirjas “[T]öötada välja uus põhimäärus.”

Töötajaid oli vähe ja palk oli väike

MFK-s töötas neli inimest – direktor, poole kohaga matemaatika metoodik, poole kohaga füüsika metoodik ja üks ilma kirjutusmasinata vanem-masinakirjutaja.

Direktoril oli kooli juhtimise ja vastutuse roll. Metoodikute ülesandeks oli parandada kontrolltöid, koostada õppematerjale ja ülesandeid. Vanem-masinakirjutaja valmistas ette kõik materjalid trükkimiseks, pidas kirjavahetust koolide ja õpilastega.

Õppeaasta ülevaadetes on järjepidevalt kurdetud töötajate vähesuse või töö rohkuse üle. 1973/1974. õppeaasta kohta on näiteks kirjutatud: „[K]ooli õpilaste arv on paisunud 500-ni. Kooli 4-liikmelisel personalil, kes tuli oma tööga toime ajal, mil kooli õpilaste arv oli vaid 180 ning töötas vaid matemaatika osakond, on raskusi kooli töö häireteta kulgemise tagamisel.“ Kooli kasvuga kaasnenud lisatöö jäi eelkõige direktori õlule. 1976/1977. aasta ülevaates on kirjas: „Et metoodikuil jätkub õppevahendite koostamisega ja komplekteerimisega tööd küllalt, et sisustada nende 0,5-koormusega tööpäevad, tuli lõviosa tööst teha direktoril, kuna mujalt abi loota ei olnud.“ Hilja Afanasjeva teab töö rohkust omast kogemusest: “On olnud selliseid jubedaid aastaid, kus tõesti hommikul kell kuus pidin tegema hakkama ja õhtul kell 10 lõpetasin ja niimoodi päevast-päeva. Siis olid mammutaastad. Ma justkui mäletan, et mul oli kõikide kursuste peale kokku 500 õpilast. See oli jube. See tappis. See tappis mu tervise ära. Ma ei saanud üldse enam liikumas käia. Ja siis tulevadki kõik hädad, kui inimene ei saa liikuda.”

Samuti kurdeti palga väiksuse üle. Näiteks 1974/1975. õppeaasta ülevaates on kirjas: „Olgu märgitud, et [poole kohaga] MFK metoodik saab 30-35 rbl. kuus, kuid tööd on piisavalt täie pikkusega tööpäevaks, kusjuures vajalik on kõrgem haridus !! Võrdlus koristaja palgaga on liigne.“ Hilja Afanasjeva kuulis isegi üliõpilasena MFK väikestest palkadest: “Nende palgad olid nii minimaalsed, et sellega oli võimatu elada.” Afanasjeva sõnul võitles direktor Selliov Haridusosakonnaga palkade suurendamise nimel. Palgatõusu Selliov küll võitles välja, kuid hinnaks oli Afanasjeva sõnul direktori ametikoht. “Ma ei usu, et keegi temaga rahul ei olnud, aga kuna ta julges häält tõsta, siis vanasti need asjad nii käisid. [MFKst lahkumise järel] ta oli kaua õppejõud. Päris hätta ta ei jäänud, ta oli hea mees.”

Suur tööhulk ja väike palk jätis selge jälje MFK õppetööle – kontrolltööde (teemade) arvule, tööde parandamise kiirusele, õppematerjalide uuendamisele. 1976/1977. õppeaasta ülevaates on kirjas, et „MFK võiks õppevahendite poolest „teenindada“ 500-600 õpilast 10 kontrolltööga aastas (tegelik vajadus), kuid personali väike arv ja asjaolu, et ainult MFK-st saadavast töötasust pole võimalik ära elada, kärbivad tööde arvu 5-6-le (seda tingimusel, et õpilastel jätkub kannatust oma parandatud töö tagasisaamist terve aasta oodata!). /…/ Kontrolltööde valik on aasta-aastalt mitmekesistunud, kuigi areng võiks olla kiirem. Kaadri probleemidest tingituna ei saa aga tõsta materjalide uuendamise tempot ega ka esitatud kontrolltööde läbivaatamise tempot.“

Lisaks õppetööle tekitas suur tööhulk ja väike palk ka töötajate lahkumise ohu. 1976/1977. õppeaasta ülevaates on kirjas, et „[P]raeguste palgatingimuste korral pole MFK töö edukas läbiviimine ilma entusiastide abita mõeldav. MFK tulevik on väga hägune – kui ei parane ta töötajate olukord, ähvardab kooli kaadrist ilmajäämine.“ Mure püsimajäämise nimel oli igati põhjendatud – mitmed sarnased koolid Nõukogude Liidus olid suletud. (1973/1974. õppeaasta ülevaate kohaselt oli terve Nõukogude Liidu peale 30-35 MFK tüüpi kooli.)

Positiivse külje pealt pakkus MFK võimalust teha tööd kodus ning omale sobival ajal. “Mul oli väike laps, ma sain neid öösel ka parandada. Sellepärast ma töö võtsin, et see võimaldas mulle suvalisel kellaajal tööd teha. Kodus sai seda tööd teha. Ja ma teen üldselt praeguseni kodus,” rääkis Hilja Afanasjeva. MFK asus toonase 10. Keskooli ruumides (praegune Mart Reiniku Kool). 1972/1973. õppeaasta ülevaatest selgub, et ruum, mida tuli jagada muusikaõpetajaga, õnnestus asendada 13 ruutmeetrise toaga. Hilja Afanasjeva rääkis: “Meie asusime 10. Keskkoolis, uberikus. Üksteisest mööda võimalik minna ei olnud.” “Seal urkas oleks lolliks läinud tööde parandamisega,” ütles ta kodus töötamise võimaluse kohta.

Sisseastumisülesannete avaldamise nimel sõditi Noorte Hääle toimetusega

Sisseastumisinfo saadeti reklaamplakatite kujul kõikidesse keskkoolidesse. Lisaks sellele avaldati igal aastal sisseastumisülesanded ka ajalehes Noorte Hääl. Hilja Afanasjeva ütles ülesannete meedias avaldamise vajaduse kohta: “Koolides ei jõudnud info õpilasteni. Ajalehest jõuab ikka paremini pärale. Mitte iga kool ja mitte iga õpetaja ei tahtnud neid lapsi, kes võivad su käest midagi küsima tulla.”

Üldjuhul ilmus MFK reklaamtekst plaanitud ajal Noorte Hääles septembri alguses. Kuid 1974/1975. õppeaastal toimus MFK ja Noorte Hääle toimetuse vahel lahing – just täpselt sellist sõna on õppeaasta ülevaates sündmuste kohta kasutatud. Direktor Selliovi kirjeldus toimunust ja selle mõjust õppetööle: „“Noorte Hääle“ Kooliosakonna juhataja R.Milistver keeldus avaldamast ajalehes „Noorte Hääl“ MFK sisseastumistöö materjale, kusjuures oma keeldumisest teatas alles 25. septembriks. Sellega sattus ohtu kooli õpilaskontingendi komplekteerimine ning MFK töötajad olid sunnitud oma põhitöö kõrvale jätma ning võitlema selle eest, et materjalid siiski avaldataks. MFK kaotas üle kuu ja päris õiget töörütmi enam saavutada ei õnnestunud. Väljastati üks töö planeeritust vähem.“ Ka aasta hiljem ei õnnestunud sisseastumisülesandeid õigel ajal avaldada. Selliov kirjutab ülevaates: „Õppeplaanist ei õnnestunud jällegi kinni pidada, kuna „Noorte Hääle“ toimetaja sm. Helemäe venitas ülesannete teksti avaldamisega viimase võimaluseni. Sedapuhku siiski olulisi kõrvalekaldumisi õppeplaanist polnud.“

Mis põhjustel Noorte Hääl lükkas avaldamist edasi ja kuidas tüli täpsemalt välja nägi – seda ei ole õppeaasta ülevaadetes kirjas. Hilja Afanasjeva spekuleeris: “Ega meedia ei ole väga aldis selliseid asju üldse avaldama. See on igav nende meelest.”

Õppematerjal jäi trükkimata, sest polnud paberit

Vajadus õppematerjalide järele oli pidev, sest õppematerjal jäi õpilastele. Võimalused õppematerjale välja anda aga olid piiratud. Õppematerjale kirjutama pidanud TRÜ õppejõud ei jõudnud käsikirjadega õigeaegselt valmis, MFK oli küll vanem-masinakirjutaja, kuid oma trükimasinat ning paljundamisvõimalust (rotaator) mitte, rääkimata oma trükimasinast. Trükkimas ja paljundamas käidi teiste haridusasutuste masinatel, paraku olid need pidevalt ülekoormatud. Igasugune trükkimine tuli aegsasti kooskõlastada TRÜ teaduskondadega, et MFK õppematerjalid oleks TRÜ kirjastamisplaanis nõuetekohaselt kajastatud. Nagu eelnevalt juba seoses nõukogu tööga kirjutatud – 1978. aasta TRÜ kirjastamisplaani MFK soovid ei jõudnudki. Lisaks neile raskustele jäi 1972/1973. õppeaastal puudu rahast ning paberist. Õppeaasta ülevaates on kirjas, et „[Õ]ppekuludeks on poole aasta kohta oli ette nähtud 10rbl!!!“

Hilja Afanasjeva võrdles toonast ja praegust õppematerjalide uuendamise vajadust: “Nendes õppematerjalides, mis õppejõud olid teinud, oli ülesandeid kolm-neli varianti. Ja siis sai lihtsalt aastatega vahetatud neid variante. Arvutis on tähtis, et oleks sisse visatud iga aasta mõned täiesti uued ülesanded. Minu lahendusleht on tehtud PDF-s ja õpilane ei saa sinna oma nime mitte mingi nippiga tabelisse täita. Õpilased peavad ise tegema.”

Õpetajad vedasid õpilasrühmi kahest esimesest kurusest läbi

MFK põhimäärus lubas kollektiivseid õpilasi. “Kollektiivne õpilane” on põhimääruses defineeritud kui “Ühe keskkooli 3-15 õpilasest koosnev rühm, kes matemaatika- või füüsikaõpetaja juhendamisel töötab MFK programmi järgi, esitades kontrollimiseks ühe ühise töö.” Rühmadele eraldi sisseastumiseksameid ei olnud, lihtsalt eeldati õpetja avaldust. Rühmana sai läbida kaks esimest kursust, viimane kursus tuli läbi individuaalselt.

Hilda Afanasjeva rääkis: “Tänapäeval õpetajad, väikese palgalised nagu nad on, eriti kätt külge ei pane. Aga tollel ajal, siis oli hästi palju neid peaaegu tervest klassist koosnevaid rühmi, kes tegid esimesed kaks aastat õpetajaga koos ja viimasel aastal läksid lahku. Tunnistuse said nemad nagu nemad oleks kolm aastat õppinud. Võib-olla nad selle õpetaja käe all õppisid paremini kui üksinda pusides.”

Rühmade tase võrreldes individuaalõpilastega oli kehvem. “Sellel aastal vastu võetud rühmade tööstiilist võib öelda, et MFK 12-aastases ajaloos puudusid näited rühmade sellise töössesuhtumise kohta. Tulemus – rekordiline väljalangevus – 42% !!,” kirjutas direktor Selliov 1976/1977. õppeaasta ülevaates ja lisas teises tekstikohas “Esimese kursuse rühmadest katkestas töö 92% sügisel alustanutest.”

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga