Skip to content →

Ülevaade TÜ teaduskooli noortefoorumist


Priit Pärnapuu, parnapuu@teadusfilosoofia.ee


Lühendatud ja toimetatud kujul ilmus tekst 20. jaanuari Õpetajate Lehes.

5. jaanuaril toimus eelkõige vabariiklike aineolümpiaadide korraldajana tuntud TÜ teaduskooli noortefoorum teemal „Mis takistab andekate noorte kiiret tippu jõudmist.“ Foorumi avanud teaduskooli direktor Mihkel Kree lubas sajakonnale kohal viibinud noorele, et teaduskool kuulab ära ettepanekud Eesti haridussüsteemi muutmiseks, sõelub ja kaalub neid ning väärtuslikud neist saavad ellu viidud või ettepanekutena esitatud asjakohastele institutsioonidele. Järgnevalt on esitatud valik noortefoorumil kõrvu jäänud ideedest.

KOLM ETTEKANNET VÄLISÜLIKOOLIDEST

Noortefoorumi kõige säravama ja inspireerivama ettekande tegi Harvardi ülikooli kolmanda aasta arvutiteaduste üliõpilane ja 2012. aasta Rakett 69 võitja Timothy Henry Charles Tamm. Ta kiitis välisülikoolis õppimist lõpetades oma esinemise loosungiga „Igas maailma ülikoolis peaks olema vähemalt kaks eestlast!“. Timothy ettekannet, mis nagu teisedki ettekanded on järelvaadatavad UTTVst tasub oma silmaga vaadata või lausa teadlikult gümnasistidele või üliõpilastele näidata. Timothy sõnul on gümnaasiumi lõpetamine aeg, mil noorel tuleb langetada oma elus esimene suur iseseisev otsus. Selle otsuse langetamiseks on välisülikoolid paremad kohad kui Eesti ülikoolid: kui Eestis saadakse sisse erialale, siis välismaal astutakse ülikooli. Ülikool on koht, kus kogeda maailma ja avastada enda tõelisi huve ja võimeid. Harvardis olla esimesel pooleteisel aastal piiramatud võimalused üliõpilasel proovida ja otsida endale sobivat väljundit. Kui paljud võimalused on omal nahal järele proovitud, siis saab noor langetada teadliku ja eelarvamustest sõltumatu valiku oma tuleviku kohta. Timothy avastas enda otsingute käigus, mis sisaldas nii sõudmist kui ka Ida-Aasia filme, kire arvutiteaduste vastu. Eesti ülikoolidele iseloomulikku kõrget katkestajate hulka seob Timothy selgesõnaliselt asjaoluga, et noored veel ei tea ülikooli astudes, mis neid tõeliselt huvitab ning ülikoolid ei võimalda oma rangete õppekavaliste raamidega üliõpilasel ka seda teada saada. Timothy lükkas oma esinemises ümber ka mitu müüti. Õppimine on tõesti kallis (kuni veerand miljonit dollarit bakalaureuse õpingute eest), kuid võimalusi saada ülikoolipoolset toetust ja erinevaid stipendiume on nii palju, et kokkuvõttes Timothy väidab koguni, et isiklikku raha kulub tal Harvardis vähem sellest, mis tal kuluks Tartu ülikoolis õppimise peale. Kui raha üldse probleem on, siis vaid sisseastumiskulude maksmisel ja selles osas võiks Timothy meelest Eesti riik andekatele noortele appi tulla. Ei ole põhjust ka karta, et noored välismaal olles kaotaksid on rahvusliku tausta. Seda olla välisülikoolis raske kaotada, sest sõpradeks on eelkõige teised välisüliõpilased – keegi ei ole läbi ja lõhki ühe võõra kultuuri mõju all. Timothy sõnul on temaga läinud pigem vastupidi: välismaal olles tuleb tal eestlaseks olemine iga päev meelde, kuid varem kodus olles, vaid üksnes rahvuslike suurürituste ajal.

Cambridge´i ülikooli biofüüsika doktorant Kadi-Liis Saar, kes Tallinna Reaalkooli gümnasistina esindas Eestit korduvalt rahvusvahelistel olümpiaadidel, rääkis oma teadmiste ja oskuste rakendamisvõimaluste kohta Eestis. Kadi-Liis on olnud juba seitse aasta maailma tippülikoolis. Selle aja sisse mahuvad üksnes põgusad koostööhetked mõne Eesti ülikooliga. Ettekujutus, et tippülikooli lähevad vaid parimad ja sealne õppimine nõuab tohutut tööd, vastab tema sõnul igati tõele: töö ei käi mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka öösel kell neli ja seda ilma nädalavahetusteta ja pühadeta. Tippülikooli voorustena nimetab Kadi-Liis asjaolu, et ei ole vaja teaduspublikatsioone lugeda, sest nende autorite käest saab kohapeal ise küsida; samuti kui sinu katse on vähegi mõistlik, siis leidub selle jaoks alati raha. Sellises keskkonnas teadlaseks saamise loogiline jätk on mõne tippülikooli dotsendi ametikoht ja mitte tagasitulek Eestisse, kus ei ole selliseid võimalusi ega inimesi. Tagasitulek Eestisse tähendaks oma võimaluste ja andekuse piiramist. Ratsionaalsete põhjuste puudumisele vaatamata tahab Kadi-Liis luua oma uurimisrühma siiski Eestis. Tema sõnul Eestis saab tuua palju märkimisväärsema muutuse kui tippülikoolis: seal oleks andekas noor lihtsalt üks paljudest, Eestis oleks ta aga üks vähestest. Andekas noor kaotab Eestisse tagasitulekust, kuid Eestil on sellest väga palju võita.

Tänane Cambridge´i ülikoolis teoreetilist füüsikat õppiv ja varem paljukordne rahvusvahelistel olümpiaadidel edukalt esinenud Tallinna reaalkooli õpilane Jaan Toots võrdles, kuidas ta ise nooremana mõtles olümpiaadidest ja tulevikust ning kuidas ta nüüd tagantjärele oleks tahtnud, et ta noorena oleks mõelnud. Noorena olnud tal lähtekohaks just huvi olümpiaadidel võistlemise ja mitte konkreetsete ainete vastu. Kui tulemused tulid, alles siis tuli mõte Cambridge´ist ja füüsikast. Tagantjärele tarkusena ütleb Jaan, et puudu jäi strateegilisest mõtlemisest. Keskpäraseid teadlaseid on palju, kuid parimaid on väga vähe. Need vähesed üksikud suudavad rohkem anda kui suur hulk keskpäraseid summeeritult. Tema sõnul tuleks väga kiiresti aru saada, kui kõrge on kellegi potentsiaal ja panustada just nende isikute ja oskuste arendamisse, kust on lootust kõige rohkem tagasi saada. Andekate tuvastamise kiirus on oluline, sest meil on üksnes umbkaudu 80 000 töötundi kogu elu jaoks ja kui oma andekuse taipamine viibib, siis neid tunde saab paratamatult vähem. Lisaks oma võimete tuvastamisele tasub mõelda, mida nendega peale hakata. Kui mul on sellised-ja-sellised võimed, siis kelleks saada, et mul oleks võimalikult suur sotsiaalne mõju? Tema sõnul tasub selles küsimuses pöörduda veebilehele 80000hours.org. Superman oleks pidanud pigem energiat tootma kui kuritegevusega võitlema. Kui kellelgi on soov võimalikult paljude inimeste elu päästa, siis ei pruugi olla kuigi mõistlik hakata arstiks. Mõttekamaks võib osutuda töötamine IT-firmas ja 10% oma sissetulekutest annetada heategevuseks.

KAKS ETTEKANNET TARTU ÜLIKOOLIST

Noortefoorumi tervituskõne pidas Tartu ülikooli rektor professor Volli Kalm. Rektori sõnul on noorte edukaks toimetuleks vaja ärata neis eelkõige huvi õppimise vastu, õpetada neile loodusteaduslike alusteadmisi ja üldiseid oskuseid, kuidas eri valdkondade teadmisi omavahel kombineerida. Rektori kinnitusel on Tartu ülikool oma arengus ka liikunud eri valdkondade kombineerimise ja üldiste akadeemiliste pädevuste väärtustamisele. Näiteks on käesolevast õppeaastast senistest kolmest eri õppekavast saanud üks füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava ning tulevast aastast alates saab iga kandidaat, kes akadeemilises testis saab vähemalt 65 punkt astuda ükskõik millisele Tartu Ülikooli õppekavale (senine lävend oli 80 punkti).

Tartu Ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava esimese aasta üliõpilane Kadri-Ann Valdur esindas Tallinna Reaalkooli gümnasistina Eestit rahvusvahelisel geograafia olümpiaadil. Ühelt erialalt teisele üleminek on tema sõnul igati võimalik – olümpiaad ei seo kedagi ühe kindla eriala külge. Olümpiaade ei võtnud Kadri-Ann kui võistlemise kohta, vaid kohta, kus õpilane saab teada, kas ja kuidas üks valdkond talle sobib ja meeldib ja kui kohta, kust saab üldised oskused elus toimetulekuks. „Ma ei oska“ olla olümpiaadidel käijatele pseudoprobleem. Olümpiaadid annavad usu endasse, julguse abi küsida ja oskuse õigeid küsimusi esitada. Teise teemana jäi Kadri-Anni ettekandest kõlama õpetajate roll andekate noorte avastamisel ja abistamisel. Ehkki õpetaja amet ei ole popp ega hästi makstud, saavad isegi tagasihoidlikud õpetajad suurema vaevata noore inimese eluteed mõjutada. Tema enda jõudmine rahvusvahelisele geograafiaolümpiaadile saanud alguse seitsmendas klassis õpetaja möödaminnes tehtud märkusest stiilis „Kadri-Ann, sul oli veerand viis, mine olümpiaadile!“. Selliseks tühiseks lauseks on igal õpetajal aega ja oskuseid. Andekal noorel on vaja pigem moraalset tuge kui imeasju tegevat õpetajat.

ÜKS ETTEKANNE GÜMNASISTIDELT

Kõige radikaalsemate ideedega esinesid noortefoorumil mitmetel rahvusvahelistel olümpiaadidel silmapaistnud Tallinna Reaalkooli gümnasistid Kaarel Hänni ja Carel Kuusk. Haridusametnikel on nende revolutsioonilistele ideedele ilmselt must miljon vastuväidet (liiga kallis, pole õpetajaid, eeldused on vigased, …), kuid vaieldamatu on, et gümnasistide ettepanekud olid läbimõeldud, selgelt sõnastatud ja hingestatult kaitstud. Tänane kool on noormeeste sõnul eksamiteks valmistumine, mis tähendab lõputut kordamist. Andekatele olla samade asjade üha uuesti tegemine aga ajaraiskamine. Andekatele tuleb pakkuda võimalust kohustuslikud õppetööd kiirelt ära teha, et saaks millegi arendavamaga tegeleda. Kaarel rääkis, et tema praegune ja varasem kool olnud vastutulelik ja lubanud tal teha kaheksanda ja üheksanda klassi ühe aastaga ning kümnenda klassi kõigest mõne kuuga. Sarnast võimalust tuleb pakkuda laiemalt. Noormeeste teine idee puudutas eliitkoole. Eestis olla neisse pigem tauniv kui soosiv hoiak. Gümnasistide sõnul soovivad andekad olla teiste andekate seas ja eliitkoolid on just täpselt sellised kohad. Seega eliitkoole tuleb igati soosida. Kolmandana tuleks noormeeste arvates senised vanuse järgi moodustunud klassid asendada tasemepõhiste rühmadega, kus üks andekas 15 aastane saaks koos õppida endast vanemate, kuid aeglasemalt arenenud õpilastastega. Ning kui kõik kursused läbitud, siis peaks saama ka varem liikuda järgmisse haridusastmesse ehk ülikooli. Tänases koolis kulutatakse liigselt aega mahajäänute järele aitamisele. Neljandana noormehed väitsid, et kui vene koolid läksid üle eestikeelsele õppele, siis vene koolide olümpiaaditulemused langesid. Siit järeldub nende meelest, et õppekavade ühtlustamine ei olnud hea.

KAKS ETTEKANNET VANEMATELT

Koolitaja ja karjäärinõustaja Ene Raid, kes on lahendanud olümpiaadidel käinute muresid, rääkis, kuidas lisaks ettevalmistusele ja sooritusele on ülioluline ka järeltöö. Enda jaoks on vaja oma tegudest teha kokkuvõte ja mõtestada, mida ma saavutasin, miks ma õnnestusin või ebaõnnestusin ja kuidas ma saan oma kogemust tulevikus rakendada.

MTÜ Eesti 2.0 tegevjuht Ede Schank Tamkivi tutvustas käimasolevaid projekte, millega püütakse koolinoori panna valima tulevikku tehnoloogias ja rääkis rõõmudes ja muredest, mis silma on jäänud. MTÜ on tegutsenud poolteist aastat ning annetuste toel käivitanud kolm projekti: 50-le Eesti koolile kingiti 3D printer, 10-le koolile kingiti bitcoini arvutid ja 50 koolile kingiti littleBits komplektid, mille abil kõige väiksemad koolilapsed saavad ehitada klotsidest elektroonilisi seadmeid ja mänguasju. Tamkivile valmistab rõõmu, et projektid on võimaldanud noortel asuda õpetaja rolli. Nad on uuest tehnoloogiast vaimustuses, suudavad seda kiiremini mõista ja ka paremini teistele edasi anda. Samuti on väga hea meel, et kingitud vahendid ei ole läinud pelgalt mängimiseks, vaid väga asjalike ja kasulike lahenduste loomiseks. Näiteks Tallinna 21. kooli õpilased toodavad õpilasfirma CordGuard nime all 3D printerite abil telefonide laadimisjuhtmete kaitsmeid murdumise vastu. Mure kohana tõi Tamkivi esile soolise lõhe: jätkuvalt on stereotüüp, et tehnoloogia on meeste ala. Samuti tasuks noori usaldada ja instruktsioonide asemel lasta neil intuitsioonile toetudes kohe proovida ja katsetada. Halva näitena tõi Tamkivi esile koolid, kus kingitud 3D printerid on direktori kabinetis ja ainult direktoril on õigus printerit käivitada.

LÕPPETUSEKS

Kui katsuda ühisosa leida neist kõigist ettekannetest, siis ilmselt kõige enam tuntakse vajadust võimaluse järele oma võimeid ja kirge avastada. Seda võimalust tuleb pakkuda isegi veel ülikoolis.

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga