Skip to content →

Videoloengutega jõuab kõigi huvilisteni


Marek Järvik, arendus- ja koostöö peaspetsialist


13.–17. aprillini korraldas Tartu Ülikooli teaduskool koolinoortele mõeldud videoloengute nädala. Iga päev pidasid ülikooli teadlased ühe pooletunnise loengu ning vastasid kuulajate küsimustele. Kõik loengud algasid kell 11.00 ning toimusid Microsoft Teamsi vahendusel. Loengule olid oodatud ennekõike põhikooli vanema astme õpilased ja gümnasistid, ent reaalselt oli kõigil huvilistel võimalik tasuta loengutest osa saada.

Esmaloengu pidas Päärn Paiste (ökoloogia ja maateaduste instituudi geoloog) teemal Astrobioloogia – maavälise elu otsinguil“. Järgneval päeval esines Mats Volberg (filosoofia ja semiootika instituudi filosoof) ettekandega „Mõtteeksperimendid ja kogemusmasin“. Kolmapäeval arutles Merike Reiljan (filosoofia ja semiootika instituudi filosoof) teemal Mis on kurjus ja kust see tuleb?“. Martin Liira (TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi geoloog) loengu pealkiri oli „Teravmäed ja Arktika – värav kliimamuutuste uurimiseks“. Nädala lõpetas Indrek Must (tehnoloogiainstituudi pehmerobootik) loenguga „Taimedest inspireeritud pehmerobotid“.

Kurjuse probleemi skeem Merike Reiljani loengust „Mis on kurjus ja kust see tuleb?”

Huviliste arv ületas ootusi

Vaatajate-kuulajate arve silmas pidades saab öelda, et projekt õnnestus väga hästi. Viie päeva jooksul oli online vaatajaid päevade tippe arvestades üle 1900. Loengu kohta teeb see 380 vaatajat, mis on umbes 13-14 klassikomplekti. Järelvaatamisi on 23. aprilli seisuga 7300. Kõigil huvilistel on jätkuvalt võimalik neid loenguid vaadata (teaduskool.ut.ee/videoloeng).

Lisaks loengukuulajate suurele hulgale oli meeldivalt üllatav ka uudistajate aktiivsus. Sisukaid küsimusi, millele vastamine nõudis lektorilt keskmiselt loengust kaks korda enam aega, oli mitte-eestlaslikult palju.

Teaduskool on veendunud, et ülikooli lektorite loengute vahendamine õpilastele on vajalik ja koolide poolt väga soovitud. Seda näitas 2019. aastal korraldatud Rahvusülikool 100 raames toimunud „100 loengut koolidele“ projekt, kus nõudmine ületas pakkumise kordades. Äsja saadud videoloengute kogemus lubab arvata, et eriolukorras ja teatud juhtudel konkureerivad videoloengud tugevalt traditsioonilise klassiloenguga.

Mida arvavad tegijad ise videoloengutest?

Kui esmalt võis pakkumine tekitada kõhedust, siis reaalne kogemus oli positiivne nagu Mats Volberg reljeefselt väljendab: „Tühjas ruumis kaamerasse rääkimine polnudki nii kole ja hirmutav, kui alguses arvasin“. Videoloengutes nähti võimalust eriolukorra ajaks ja tegelikult ka nende õpilaste jaoks, kes elavad loengupidajate suhtes kaugel.

Päärn Paiste arvab, et teatud juhtudel on videoloengud möödapääsmatud, öeldes: „Kui muud varianti ei ole või on tegemist tõesti kaugel asuva kooliga, nt Hiiumaa ja Saaremaa, siis võiks videoloengu võimalus olla ehk parim variant.“ Teda toetab ka Merike Reiljan, tuues välja: „Kaugetesse koolidesse, kuhu muidu ei jõuaks, võiks küll ka pärast eriolukorda videoloenguid pakkuda.“

Videoloengupidajatele tehnilist tuge pakkunud Kelli Hanschmidt kinnitab omalt poolt, et MS Teams on sobilik keskkond suure auditooriumi jaoks avalike esinemiste pidamiseks. Tehnilisest lahendusest hoolimata eeldas loengupidamine korralikku eeltööd. „Suur osa loengute õnnestumises oli ilmselt ka asjaolul, et tegime kõigile esinejatele nö prooviesinemise, mille käigus katsetamise ära esinejapoolse tehnilise võimekuse (nii internetiühendus, kaamerapilt kui ka heli). Nii näiteks otsustasime ühel juhul kasutada teise operatsioonisüsteemiga arvutit, kuna meil puudus kogemus. Samuti selgitasime välja, millist infoedastust (slaidid, video vm) esineja plaanib kasutada ja sellest tulenevalt juhendasime, kuidas ülekande jaoks kõige parem toimetada oleks,“ sõnab Kelli.

Ka jälgijatele näis videolahendus sobivat, sest kõiki hämmastas küsimuste hulk. Nii Merike Reiljan kui Indrek Must toonitasid: „Rõõmsat üllatust pakkus see, kui palju õpilastelt küsimusi tuli võrreldes tavalise võõra klassiga. Küsimused olid tõesti ka sisulised ja huvitavad.”

Aktiivset küsimist aitab ilmselt seletada esiteks asjaolu, et online vestluses saab igaüks küsida anonüümselt, kartmata näida kaaslaste ees rumala või kohatuna. Teiseks jäävad erinevalt tavalisest koolitunnist, kus reeglina kohustatakse kõiki loengusse tulema, huvitab neid see või mitte, kodus arvuti taga kuulama tõenäoliselt päris huvilised – sellest siis ka küsimuste sisukus.

Video kaotab vahetu suhtluse

Negatiivse poole pealt tõid kõik viis loengupidajat välja vahetu kontakti puudumise lektori ja auditooriumi vahel.

„Ma leidsin oma salvestist üle vaadates, et publikuga tagasiside puudumine muutis esinemise hulka monotoonsemaks kui harilikult sarnase loengu korral. Küsimustele vastamise faasis läks asi juba paremaks,“ ütleb Indrek Must.

Sarnast mõtet väljendas ka Martin Liira, sõnades: „Kui tavaloengu puhul saan nö. „lugeda õpilaste silmadest”, mis aspekte oma loengust peaksin veel suuliselt rõhutama või millest üle libisema, siis videoloengute puhul selline tagasisidemehhanism puudub.”

Merike Reiljan jällegi märgib, et kaugloengus jääb puudu grupitöö võimalus ja loengu vahepeal arutamise võimalus.

Kelli Hanschmidt toob tehnilise poole pealt välja, et eriolukorra tõttu ei saanud ta viibida lektoriga samas ruumis, mistõttu polnud ka võimalik esinejat probleemide korral tehniliselt aidata. Eriti terav oli see ühel korral, kui probleemi lahendamiseks oli ainus võimalus alustada uut ettekannet, mis nõudis kuulajatele uue lingi edastamist. „Võimalik, et juhul kui esineja ja produtsent on samas ruumis, saab kiirelt reageerides edastada teise arvuti pilt samasse kanalisse ning uut sündmust uue lingiga pole vaja luua,“ loodab Kelli.

Videoloengutel on tulevikku

Kuna esmakogemus oli lektoritel positiivne, siis nähti videoloengutes võimalust ka homseks, pakkudes lahendusi. „Kui päris klassile seda loengut teha, siis oleks üheks variandiks ehk ka see, et kui koolis on olemas mikrofon (ja ideaaljuhul ka videokaamera), saab videosilla vahendusel õpilastega suhelda. Siis oleks tegu nagu veebikoosolekuga,” arutleb Päärn Paiste.

Indrek Must toob välja, et mistahes viisil chat või video mõnest kuulajast aitaks kõvasti kaasa ning eristaks esinemise salvestamisest.

Martin Liira näeb, et videoloeng tuleks tavapärasest erinevalt üles ehitada.

Huvitav oleks siia kõrvale seada ka õpilaste vaade. Paraku on selle saamine raskendatud, kuna meil puudub info selle kohta, kes loenguid vaatasid. Siiski on varasemast otsesuhtlusest teada, et Põlva Gümnaasiumi gümnasistidest jälgis suur osa Merike Reiljani loengut. Kooli kogutud tagasisides hinnati kõrgelt loengu sisu ja loengupidaja stiili, kuid ei mainitud kordagi videoformaadi häirivust. See lubab seada hüpoteesi, et õpilastele videoloengud sobivad. Kaugeleulatuvat järeldust muidugi sellest teha ei saa, sest otseselt formaadi kohta õpilastelt ju ei küsitud.

Kokkuvõttes võib öelda, et videoloengud on heaks võimaluseks jõuda keskustest eemal asuvate õpilasteni. Mõistagi esitab uus formaat väljakutse lektoritele ja õpetajatele, kuid Youtube’i põlvkond peaks sellega üsna kodus olema. 

Published in Uncategorized

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga