Priit Pärnapuu, parnapuu@teadusfilosoofia.ee
5. jaanuaril toimub TÜ teaduskooli esimene noortefoorum „Mis takistab andekate noorte kiiret tippujõudmist?”. Foorum võimaldab noortel avaldada arvamust, kuidas Eesti haridussüsteem saaks senisest paremini toetada andekate noorte arengut. Ühe esinejana astub üles Tartu Ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava esimese aasta üliõpilane Kadri-Ann Valdur. Kadri-Ann on Tallinna Reaalkooli gümnasistina esindanud Eestit rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil ja saanud õpilaste riiklikul teadustööde konkursil Tartu Observatooriumi eripreemia.
Ülikoolist
Kadri-Annil on lõppemas esimene semester Tartu Ülikoolis. Esimest semestrit iseloomustab ta kui „teradest sõkalde eraldamist“, „põhja ladumist“ ja „taseme ühtlustamist“. Tema sõnul varasematel aastatel on mõnel loodusteaduse õppekaval koguni pea pooled alustajatest välja langenud või ise lahkunud. Paljude lahkumiste taga olevadki just sügavama huvi puudumine valitud eriala vastu. Kadri-Ann enda puhul välja langemist ei pelga, sest huvi on tal olemas, kursusekaaslased aitavad üksteist õppimises ning vanematelt kursustelt pärit tuutorid teavad vastuseid korralduslikele küsimustele. Samuti olevat abiks õppetöö üldine korraldus, kus jooksvad kontrolltööd sunnivad järjepidevalt õppima.
Kadri-Ann peab oluliseks, et üliõpilased saaksid võimalikult kiiresti aru, kas eriala meeldib või mitte. Muidu lihtsalt raisatakse aega erialale, mis tegelikult ei huvitagi. Selline äratundmine saab tulla alles õppimise käigus, mil reaalselt tutvutakse oma eriala ja selle erinevate võimalustega. Kadri-Ann ei näe, et ülikool saaks juba sisseastumiskatsete abil tuvastada tulevase üliõpilase tegelikku huvi valdkonna vastu. Intervjuu sisseastujaga oleks üks hea võimalus uurida tema varasemaid kokkupuuteid erialaga, kuid see oleks osade tõsiseltvõetavate kandidaatide jaoks liiga hirmutav ning need varasemad tegemised sõltuks tugevalt gümnaasiumis olnud võimalustest. Teiseks heaks võimaluseks huvi tuvastamiseks oleks gümnaasiumis tehtud uurimistöö, kuid Kadri-Ann ütleb, et „Koolides on nii erinevad viisid uurimistööde protsessi läbiviimiseks ja nn kvaliteedinõuded, et see ei toimiks.“
Olümpiaadidel käinutel on ülikoolis mõningane eelis: neil on vähem kahtlusi eriala õigsuses, nad on aktiivsemad ja motiveeritumad ning pealegi on neil esimeste semestrite õppematerjal juba mõnevõrra tuttav olümpiaadideks valmistumise ajast. Mingit erikohtlemist Kadri-Anni sõnul siiski ei ole ja seda ei ole ka vaja. „Ülikoolis saab kõike vabalt teha. Võtad arvesse kohustuslikke aineid, eeldusaineid ja ajagraafikut ning teedki ükskõik mida. Ülikoolis on lisategevust võimalik palju kergemini tekitada kui gümnaasiumis. Kellel janu, sellel jalad. Keegi ei peakski tudengile/ õpilasele kõik ette-taha ära tegema. Vähemalt gümnaasiumis ja ülikoolis.“ Näidetena, kus loodusteadusi õppiv üliõpilane saab kaasa lüüa õppetööväliselt, nimetab Kadri-Ann Teadusbussi ja Fotoonikaklubi. Esimene neist on ratastel teadusteater ja teine reklaamib ennast kui „lävepakku kõrgtehnoloogilisse tööstusesse“ pakkudes aktiivsetele üliõpilastele võimalust lahendada valgusega seotud väljakutseid Tartu Ülikooli füüsika instituudi füüsikalise optika laboris.
Rahvusvahelistumisest
Kadri-Ann sai Tallinna Reaalkooli gümnasistina 2015. aasta suvel toimunud rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil pronksmedali. Olümpiaad oli inglise keeles. Ehkki sõnaraamatud olid lubatud ja hindamisel keelelisele korrektsusele suuremat tähelepanu ei pööratud, olnud olümpiaad kohati siiski pigem erialase inglise keele kui geograafia tundmise peale. Nendele raskustele vaatamata ei mõista Kadri-Ann olümpiaadi keelelist korraldust hukka: „Inglisekeelsus teeb olümpiaadi korraldajate elu kergemaks ning hindamise lihtsamaks. Inglise keel on ametlik teaduskeel, mida nii ehk naa on vaja.“
Kadri-Ann meenutab hea sõnaga ka teisi gümnaasiumiaegseid rahvusvahelisi kogemusi sõpruskooli õpilastega Taanist ja plaanib oma ülikooli õpingutest semestri või koguni terve magistritaseme mõnes välisülikoolis veeta. Kadri-Anni sõnul on Tartu Ülikoolis erinevaid rahvusvahelisi programme palju, pigem ta näeb probleemi üliõpilaste väheses huvis. Ka enda kohta ta ütleb: „Pean tõdema, mida vanemaks saan, seda enam tekib kahtlusi. Tegelikult on väga palju riske ja kõigeks valmis ei saa olla“.
Koostööst
Olümpiaadil ja teadustööde konkursil on rõhk individuaalsel võistlemisel, kuid Kadri-Ann on osalenud ka teadusüritustel, kus on küll ühist tööd ja lõbu, kuid otsene võistlemise moment puudub. Näiteks on ta kahel korral (2011 ja 2012) osalenud MTÜ GLOBE Eesti korraldatud suvelaagris. GLOBE on kunagise Ameerika Ühendriikide asepresidendi Al Gore’i algatatud ülemaailmne keskkonda väärtustav teadus- ja haridusprogramm. Kadri-Ann meenutab: „Jagati gruppideks ning igal päeval toimus midagi huvitavat. Põhiliselt maastikumängud, kus erinevates punktides olid erinevad ülesanded (nt erinevate veekogude vee pH mõõtmine) ning laagri lõpus oli vaja ka tulemustest ettekanne teha.“
Ehkki tulevikku silmas pidades peaks koostööoskus olema loodusteadustes igati oluline, pole Kadri-Ann ülikoolis rühmatöödega suuremalt kokku puutunud. Talle meenuvad üksnes praktikumid, kus katseid tehti kahekesi. Kuid seegi olnud pigem õppeprotsessi kiirendamiseks kui koostöö arendamiseks. Kadri-Ann arvab, et tulevastel aastatel rühmatööde osa õppetöös suureneb.
Noortefoorumist
Kadri-Ann on oma noortefoorumi ettekande pealkirjastanud kui „Mida teevad rahvusvahelistel olümpiaadidel käinud ülikooli esimestel kursustel?“ Tal on plaanis rääkida eelkõige enda esmastest kogemustest ülikoolis ja põhjustest, miks ta just Tartu Ülikooli õppima asus.
Noortefoorumi peateema – takistused, mis ei lase andekatel kiirelt tippu jõuda – osas loodab Kadri-Ann, et noorte arvamusi pannakse tähele ja neid viiakse ka ellu. Üht takistust näeb Kadri-Ann asjaolus, et noorte potentsiaali ei osata õigel hetkel ära tunda ja neile lisategevusi pakkuda. Potentsiaali märkamine peaks peale hakkama juba põhikoolis. Ühe võimaliku takistusena oli Kadri-Anniga juttu ka (loodus)teadlaste seas valitsevast soolisest lõhest, mille veenvaks tõendiks on kasvõi Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond, mille 80 liikme seas on vaid kolm naist. „See on küll idiootne, kui sellised takistused eksisteerivad.“ Samas ta usub, et motivatsioon teadlaseks saada aitab naistel tänasel päeval ületada mineviku ühiskonna halbu harjumusi.
Vaata ja loe lisaks:
Õpilaste Teadusfestival 2015 – intervjuu Kadri Ann Valduriga
Tartu Ülikooli teaduskooli noortefoorum
Geograafiaolümpiaad
Õpilaste riiklik teadustööde konkurss
Tartu Ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava
Teadusbuss
Fotoonikaklubi
GLOBE Eesti
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond
Comments