---

Targo Tennisberg Eesti informaatikaolümpiaadi juht

---

Eestis toimub tänapäeval peaaegu 30 erinevat riiklikku aineolümpiaadi ning lisaks saadetakse võistkond paarikümnele regionaalsele või ülemaailmsele olümpiaadile. Kokku osaleb süsteemis tuhandeid õpilasi, kellest arvestataval osal on ka võitjaks tuleku ambitsioon.

Miks proovida olümpiaadi võita?

Enne igasuguse eesmärgi püstitamist tuleb mõelda, kas vastav siht on üldse mõistlik. On näiteks inimesi, kes tahavad (enamasti kõrgema taseme) olümpiaade võita selle pärast, et loodavad saada au ja kuulsust. Natuke saavadki, kuid see ei ole parim põhjus olümpiaadiga tegelemiseks.
Olümpiaad on ühiskondlikult võttes nišitegevus ja väljaspool vastavat ringkonda keegi neist võitjatest kahjuks palju kuulnud pole. Siin on analoog teadlastega – vähesed teavad, kes on Eesti parim bioloog või matemaatik, olümpiaad on aga suuresti päris teaduse harjutamine – matemaatikaolümpiaadil tõestatakse teoreeme, informaatikas rakendatakse uudseid algoritme ja füüsikas tehakse eksperimente.
Tegelikult on olümpiaadidest saadav kasu aga oluliselt suurem kui sellest saadav ajutine kuulsus ja tuntus.
Esimene põhjus olümpiaadil osalemiseks on seotud sellesama teadusega: kui sul on selle vastu huvi, annab olümpiaad päris hea edumaa teadusalase karjääri alustamiseks – paljud vajalikud asjad on juba enne ülikooli selged.
Teine põhjus on sotsiaalne. Sügavamate intellektuaalsete huvidega lapsed võivad sageli tunda, et neil on raskusi oma koolist või klassist mõttekaaslaste leidmisega. Olümpiaadiüritustel olen aga palju kordi näinud, kuidas muidu pigem omaette istujad lähevad järsku lahti, lobisevad lakkamatult, annavad üksteisele loogikamõistatusi, mängivad seltskondlikke mänge jne. Siin sõlmitud sidemed jäävad sageli eluks ajaks püsima.
Kolmandaks annab olümpiaadi võitmine saavutuse ja eneseteostuse tunde, mida on selles vanuses muul viisil raske saavutada.
Põhjustega edasi minnes saan tuua näite omaenda kogemusest. Osalesin olümpiaadidel 20-25 aastat tagasi ja ka võitsin mõned. Teadlast minust küll ei saanud, kuid siiski andsid olümpiaadid mulle midagi väga väärtuslikku: oskuse mitmesuguseid probleeme analüütiliselt lahendada, eristada olulisi andmeid ebaolulistest, ehitada üles eelduste ja järelduste jada ning kiirelt konkreetse tulemuseni jõuda. See lähenemine on aidanud lahendada väga paljusid olukordi alates sellistest nagu „meie tarkvara on aeglane, see tuleb kiiremaks teha“ kuni „kuidas meie firma saaks rohkem raha teenida“ ülesanneteni. Ka teised olümpiaadivilistlased on mulle rääkinud, kuidas omandatud kogemus on aidanud neil näiteks saada head töökohta Silicon Valleys või alustada mõnd spetsiifilist keeruliste ülesannetega seotud konsultatsiooniäri.
Probleemide efektiivse lahendamise oskuse arendamine on kasulik ka riigi ja ühiskonna jaoks. Tänapäeva maailm on keeruline ja probleeme on palju, seega on vaja võimalikult palju inimesi, kes suudaks neid läbi hammustada. Seetõttu on viimasel ajal lisaks eeltoodud abstraktsetele kasudele lisandunud ka konkreetsemad meelitused osalejatele: Eesti matemaatikaolümpiaadil on peaauhinnana välja pandud tuhat eurot, informaatikas sülearvuti jne. Samuti on oluline võimalus seejärel osaleda rahvusvahelistel olümpiaadidel ning seeläbi näha maailma ja puutuda kokku ülinutikate õpilastega teistest riikidest.
Kokkuvõttes arvan, et olümpiaadidel osalemine oli üks määravamaid ja kasulikumaid kogemusi mu varasemas eluperioodis, mille eest olen siiani tänulik neile, kes mind olümpiaadi juurde tõid.

Olümpiaadi juurde jõudmine

Enamiku olümpiaadide juurde suunavad õpilasi nende aineõpetajad. Informaatika (ehk reaalselt programmeerimise) olümpiaad, millega ma ise tegelen, on selles osas kehvas seisus, kuna programmeerimist õpetatakse Eestis vaid vähestes koolides.
Seetõttu jõutakse informaatikaolümpiaadile küllaltki juhuslikke teid mööda. Sagedased vastused küsimusele: „kes sulle programmeerimist õpetas,“ on „isa“, „vanem vend“, „ringijuhendaja“ jne. Programmeerimise edasi õppimiseks on Internetis tänapäeval õnneks palju häid võimalusi: üks populaarsematest on näiteks CodeAcademy. Eestis pakub õpilaste programmeerimise algõpet Teaduskool.

Olümpiaadiprogrammeerimiseni jõudmine on aga järgmine oluline hüpe ja selle idee peale on iseseisvalt küllaltki raske tulla. Enamasti jõuavad informaatikaolümpiaadile need, kellel on kusagilt hangitud programmeerimisoskus ja kes on osalenud mõnel teisel olümpiaadil (enamasti matemaatika).
Olen ise viimasel ajal panustanud üsna palju informaatikaolümpiaadi kandepinna laiendamisse: sellest sügisest algab esmakordselt spetsiifiline informaatikaolümpiaadiks ettevalmistav Teaduskooli kursus. Samuti on mul valmis üle poole Võistlusprogrammeerimise õpikust, mida võib näha siin: http://targotennisberg.com/eio/VP/
Siiski vajavad kooliõpilased enamasti mingit välist innustust, et teemaga tegelema hakata. Seetõttu on mul palve laiemale avalikkusele: tooge oma hakkajad lapsed või sõprade-tuttavate lapsed programmeerimise ja olümpiaadi juurde! Isegi kui nad kõiki eelmises osas loetletud eeliseid ei saavuta, on programmeerimisoskuse harjutamine 21. sajandil üks paremaid meetodeid oma karjääri edendamiseks. Programmeerimist oskavad inimesed saavad panna masinaid enda heaks tööle, mis tähendab, et nad on efektiivsemad ja neid väärtustatakse rohkem, nii materiaalselt kui mittemateriaalselt.
Eraldi tahan rõhutada tüdrukute kaasamist: kahetsusväärselt on neid informaatikaolümpiaadil osalejate seas väga vähe, 5% ringis (sama vähe on neid ka rahvusvahelisel tasemel). Kahjuks juhtub, et sageli tuuakse isegi sama pere laste seas programmeerimise ja arvutite juurde rohkem poisse. See tähendab aga, et tüdrukud jäävad kõigist neist eelistest ilma ja nii me jäämegi igaveseks soolise palgalõhe üle kurtma. Seega ärge mõelge, et arvutid, programmeerimine ja võistlemine ainult poiste asi on, ka tüdrukud suudavad seda!
Millal alustada? Mida varem, seda parem. Osalejad on mulle mitmeid kordi kurtnud, et „oleks võinud varem sellega tegelema hakata“. Enda potentsiaali välja arendamine võtab mitmeid aastaid ja seetõttu on suur eelis neil, kes alustavad juba põhikoolis.

Tänapäeval korraldatakse spetsiaalseid võistlusi ka noorematele: näiteks toimub sel aastal esimest korda Euroopa Juunioride Informaatikaolümpiaad, mis mõeldud kuni 15-aastastele osalistele – suurepärane võimalus juba põhikooliealistele! Selleks, et Eesti võistkonnas rahvusvahelisele võistlusele pääseda, kulub umbes aasta, et õppida programmeerimist üldiselt ja siis veel aasta, et olümpiaadi nipid selgeks saada. See tähendab, et 11-13 aastaselt on täiesti mõistlik programmeerimisega alustada. Kellel esmane programmeeriskogemus juba olemas, võib juba sel sügisel panna end kirja Teaduskooli Võistlusprogrammeerimise kursusele.
Olümpiaadide korraldajad jagavad soovi korral lahkelt mitmesugust lisainfot, informaatika osas võib kirjutada näiteks otse mulle, targot@gmail.com.

Oskuste arendamine

Et end efektiivselt ette valmistada, on kõigepealt vaja muidugi teada, mida olümpiaadil üldse tehakse.
Informaatikaolümpiaadil tuleb piiratud aja jooksul kirjutada mõned programmid, mis lahendavad etteantud algoritmilise iseloomuga ülesandeid. Näiteks: „Malelaual peab ratsu liikuma N käiguga ühelt etteantud väljalt teisele. Kirjutada programm, mis leiab, mitu erinevat teekonna võimalust tal selleks on?“
Sellise ülesande lahendamiseks on vaja kaht sorti oskusi: teadmisi algoritmidest (antud juhul graafi läbimine) ja programmeerimisoskust, et lahendus realiseerida. Võrreldes mõnede teiste ainetega, mis on rohkem faktiteadmiste põhised, on siin lisaks vajalik ka praktiline oskus kirjutada korrektselt töötavat programmi.
Programmeerimisoskus vajab praktikat ja selle välja arendamine võtab enamasti mitu aastat. Samuti on see valdavalt kinni iseseisvas töös – programmeerimist ei harjutata tavaliselt koos teistega, vaid oma arvuti taga, enda tempos. Õnneks on tänapäeval palju võimalusi selliseks harjutamiseks, Internetis on palju võistlusprogrammeerimisele pühendatud saite, neist tuntumad on CodeForces, HackerRank ja TopCoder. Sageli on nende juures ka artiklikogumikud keerulisemate teemade kohta, mis mõeldud kogenud võistlejatele.
Kokkuvõttes võiks tee eduni olümpiaadivallas olla selline:

See, kui kaua vastava tee läbimine aega võtab, on muidugi individuaalne. Jämedalt hindan siiski, et Eesti tasemel hästi esinemine (kuni Eesti võistkonda pääsemiseni) on saavutatav umbes 500 tunni tööga ja rahvusvahelisel olümpiaadil medali saamine 1000 tunniga.
Eesti saavutused informaatika rahvusvahelistel võistlustel on aegade jooksul olnud päris head, viimasel ajal oleme tavaliselt mitme medaliga koju tulnud. Tuleb aga arvestada, et olümpiaadide tase tõuseb läbi aegade. 2017 aasta Eesti võistkond on tubli keskmine, kuid samad võistlejad oleks 2007 olnud esirinnas ja aastal 1997 üldvõitjate seas. Seetõttu tõuseb pidevalt ka enda vajalikule tasemele viimise latt töö mahu ja kvaliteedi osas.
Oluline on aga see, et olümpiaadil edukaks saamine ei eelda mingit erilist geniaalsust või iseloomutüüpi, vaid eelkõige pealehakkamist, teadmishimu ja töökust. Soovin kõigile huvilistele palju jõudu olümpiaadil!