Agnes Vaht ja Lisbeth Verk on Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi hariduse töögrupi liikmed, kes on alates 2021. aasta oktoobrist andnud Eesti koolides loenguid sellistel põnevatel teemadel nagu „Toit meie geenidele“, „Sinu triljonid kaaslased“ ning „Haigustekitajad ja vaktsiinid“.

Uurisime neilt, millest tekkis soov õpilastele loenguid pidada ja kuidas möödus nende esimene poolaasta.

Millest sai alguse õpilastele loengute andmise soov?

Agnes: Mind inspireeris väga minu enda bioloogiaõpetaja, kes oli hingega oma töös sees ja õpetas väga hästi. Arvan, et selliseid inimesi, eriti noori, on maailma rohkem vaja, kes on ise teemast huvitatud ja oskavad seda ka huvitavalt edasi anda. Samuti kinnistub minu arvates info õpilastes palju paremini, kui tullakse rääkima väljastpoolt kooli, sest see toob natuke vaheldust tavalisse koolipäeva.

Lisbeth: Üldine õpetamise ja oma teadmiste edasi andmise soov tekkis juba gümnaasiumis, kui sain aidata klassikaaslastel mingitest teemadest paremini aru saada. Kindlasti olid ka nii mõnedki õpetajad mulle eeskujuks. Ülikoolis õppides tekkis mingi hetk soov lisaks tavalisele õppetööle ennast ka mujal proovile panna. Oma erialaga seotud loengute andmine tundus selleks hea võimalus, sest lisaks huvitavatele uutele teadmistele saan teadust ja oma eriala laiemalt tutvustada noortele, kellel ülikoolitee ja erialavalik veel ees on.

Millised teemad teie hinnangul õpilasi rohkem kõnetavad?

Agnes: Õpilasi kõnetab see, mis toimub praegusel hetkel ja nendega. Näiteks vaktsineerimise ajaloost rääkides vaatavad vastu suhteliselt tuimad näod. See on loogiline, sest ei mina ega teised noored suuda päris täpselt mõista vaktsiinidele eelnenud aega, kui veel levisid mitmed surmavad haigused. Aga kui õpilastele rääkida näiteks vaktsiinidest, millega on tõenäoliselt ka neid süstitud, siis on kohe palju huvitavam neile. Ühesõnaga, tuleb isiklikuks minna.

Lisbeth: Pigem küsitakse jah päevakajaliste või õpilasi otseselt puudutavate teemade kohta. Näiteks kuidas aru saada, kas sa oled kiire või aeglase kofeiini metaboliseerimisega. Palju küsitakse ka ülikoolielu kohta üldiselt: miks valisime just Tartu Ülikooli ja sellise eriala, millised töövõimalused meil tulevikus on ja teisi sarnaseid küsimusi. Üldiselt küsitakse siiski vähe, aga kui esimene julge õpilane oma küsimuse ära küsib, tuleb tihti neid veel.

Saite esmakordselt kogeda ka veebi teel loengu andmist. Kuidas erines see kohapealsetest?

Agnes: Veebiloengutel on kindlasti see miinus, et küsitakse vähem või üldse mitte. Õpilased näevad vähem meid ja meie näeme vähem õpilasi. Eks igal loengu andjal on omad eelistused, aga minule meeldib rohkem ikka õpilastega samas ruumis viibida. Siis saab paremini aru, mis nende peas parasjagu toimub.

Lisbeth: Kohapeal käies saab mingil määral näoilmetest ja pilgust aru, kas teema on õpilastele huvitav ja arusaadav. Selle põhjal on meil võimalus loengu kulgu natuke suunata ja rääkida põnevamatest teemadest põhjalikumalt. Veebi teel on raskem õpilastega kontakti saada ja hinnata, kas räägitu ka nendeni jõudis.

Milline on olnud senine tagasiside?

Agnes: Õpetajad on alati meie loengutest väga vaimustuses olnud. Eriti juhul, kui neist saadakse teada midagi uut. Õpilased on erinevad: vahel juhtub, et terve klass on koolipäevast väsinud ja õpilased tahavad lihtsalt koju. Südame on teinud soojaks need korrad, kui loengu lõpus on õpilased palju küsinud ja eraldi tänanud meid huvitava loengu eest.

Lisbeth: Põhiline tagasiside on tulnud õpetajatelt ja alati on see hea olnud. Õpilaste puhul saame loengu edukusest aru pigem küsimuste arvu järgi. Kui oleme suutnud teha loengu huvitavaks ja õpilased on saanud teada uusi teadmisi, siis küsitakse ka tavaliselt rohkem.

Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi hariduse töögrupil on käesoleval aastal plaanis juurde luua veel vähemalt üks uus loeng ja jooksvalt tegeletakse ka olemasolevate loengute uuendamisega. Loengud kuuluvad Tartu Ülikooli poolt koolidele pakutavate loengute alla ja neid on võimalik tellida TÜ teaduskooli kodulehel.